REEDENE RÕÕM ⟩ Marjatalu perenaine: alguses oli mehearmastus, siis tulid maasikad

Jutu käigus sõitis Ville Karhunen abikaasale esimesi valminud Polka maasikaid näitama, ülejäänute küpsemist tuleb Lemmatul veel oodata. Foto: Sille Annuk

Tartust paari­kümne kilomeetri kaugusel Luunja vallas Lemmatu talus käib kuumusest hoolimata usin maasikate korjamine. Kümnel hektaril laiuvad maasikataimed on marjadest lookas ning põllud punavad päikese käes. Abikaasad Kärt ja Ville Karhunen on marjatalu pidanud 18 aastat. Perenaisega maasikapõldudel jalutades on selge, et Lemmatul käivad armastus ja töö käsikäes.

Kuidas teie maasikaarmastus alguse sai?

Ega seda alguses olnudki. Oli hoopis mehearmastus, maasikad tulid pärast seda. Abikaasa Villega kohtusime Soomes. Tema pere on seal aastakümneid maasikaid kasvatanud, Ville ise on ametis kolmandat põlve. Tema vanaisa oli siia talu ostnud ja kord tulime Villega koos Eestisse. Tartu lähistele jõudes selgus, et Ville vanaisa talu on peaaegu minu sünnikoha kõrval. Nii me siis olime – mina seal ja tema siin. Aga ühel suvel palus Ville mind Lemmatule appi ja pärast seda ma siia jäingi.

Milline on suvine tööpäev?

Äratus on meil kell neli ja maasikaid hakkame korjama kella viiest. Lisaks põllule pean hommikupoolikusse mahutama ka muud kohustused: turundus, kauplusekettide tellimuste vastuvõtmine ja muu selline. Õhtul on mul plaanis ka maasikaring, mis on meil täitsa uus asi. Inimesed tellivad maasikaid ja mina viin neile marjad linna ära. Tegelikult on päevas toimetusi nii palju, et mul on kõik minutipealt planeeritud.

Kuidas kuum saaki mõjutab?

Viimased päevad on olnud väga rasked, selline kuumus on! Oleme küll korjamist tund varem alustanud, kuid ühel päeval pidime siiski korjamise lõpetama, sest maasikas oli suurest kuumusest juba liiga pehmeks läinud. Tegelikult polegi mure nii väga maasikatega, aga just inimestega. Unustame end tihtipeale korjamise käigus ära, aga palavaga tuleb ka piisavalt puhata ja vett juua. Seetõttu peab pidevalt nii ennast kui ka töötajaid jälgima.

Kui palju teil praegu abikäsi on?

Ma ei oskagi täpset arvu öelda, paljud tulevad ja lähevad. Meil on praegu ka malevarühm, nad on sel aastal parajad põrgulised. Hoovis mängib meil sel suvel oma lastele lisaks ka üks Ukraina tüdruk. Nende pere on siin suviti aastaid töötanud, nüüd võtsid lapse kaasa ja tulid sõja eest meile pakku. Maja on rahvast täis.

Mida talvel marjatalus teete?

Talvel meeldib meile suusatada. Aga kindlasti ei saa öelda, et me sellel ajal midagi ei teeks. Mina olen õppinud viimased kolm talve ettevõtluskõrgkoolis Mainor, sel suvel lõpetasin cum laude’ga. Eks kooli ja kolme lapsega on meil pidevalt käed tööd täis. Peale selle müüme talvel külmkuivatatud maasikaid – et rõõmu jaguks ikka aasta läbi.

Kas teil vahest maasikatest villand ka saab?

Veel ei ole saanud. Oleme kõik suured maasikafännid: mina, Ville ja lapsed muidugi. Sellepärast seda tööd teemegi. Töö käigus hakkad maasikaid ka hoopis teistsuguse pilguga vaatama, näiteks lehe värvust ja paksust. Ma nimetan meid naljatledes maasikapsühholoogideks.

Ükspäev võtsin aja maha ja punusin väikesele tütrele patsid. Oi kui hea on selliseid tavalisi asju teha.

Milline on teie lemmiksort?

Mulle meeldivad kõige rohkem Flairi marjad, nende maitse on justkui paradiis! Neil on sügav tumepunane värvus ja maitse meenutab natuke metsmaasikaid. Paljud ütlevad, et nendega tuleb lapsepõlv meelde.

Mis on heade maasikate kasvatamise saladus?

Suurim saladus peitub mullas. Oluline on see, et mullas ei kasvaks pidevalt ainult maasikad. Meil on neli aastat maasikad, seejärel neli aastat muud kultuurid. Meie kliimas aitavad maasikatele kaasa pikad päevad ja ühtlane 20-kraadine soojus. Loodus on ka imeline. Kui maasikatele tekib mingi haigus, siis ei saa seda marjade all (taimekaitsevahendiga – toim) pritsida. Iseenesest ilmuvad põllule lepa­triinud või röövputukad, kes maasikaid abistavad. Maasikatega on nagu inimestega – kui on hea kasvada, oled ise ka rõõmus. Kui maasikataim on õnnelik, on ka tema marjad õnnelikud.

Mis on Lemmatu talus kavas?

Laienemisplaane ei ole, pigem on meile oluline kvaliteet ja muidugi ka see, et maasikahooaeg oleks veel pikem. Teate, kord korjasime oma viimased maasikad 30. oktoobril. Lumi oli maas, aga minul oli korv maasikaid täis! Just selliseid asju üritamegi saavutada ja edasi arendada.

Teie maasikad toovad paljudele rõõmu. Aga milline on teie reedene rõõm?

Eks maasikakasvatamine toob endaga kaasa igasuguseid muresid. Aga aastatega on tekkinud ka sisemine rahu, et küll kõik ikka hästi läheb. Just see aitabki mul rõõmus püsida. Tegelikult pakuvad mulle rõõmu väikesed asjad.

Eriti palju rõõmu valmistab näiteks maasikatort või hoopis väike mull juustuga. Ükspäev võtsin aja maha ja punusin väikesele tütrele patsid. Oi kui hea on selliseid tavalisi asju teha!