Jüri Ilvest: linn peaks olema hea elupaik, mitte laboratoorium

Jüri Ilvest Foto: Peeter Langovits

Tartu pensionär, endine riigikohtunik Jüri Ilvest soovib jõudu ja selgroogu neile ametnikele ja poliitikutele, kes linnaliikluses inimestega toimetatavad katsed «sajatuste saatel rattasse tagasi lükkavad».

Tunnistan, et olen juba tükk aega endal hammastega keelest kinni hoidnud, et mitte sekkuda avalikku poleemikasse, kuidas peaks olema korraldatud liiklus Tartus ja üleüldse – kuidas teha siinne elu liigirikkamaks ja jalamehe ning kergliikleja, olgu selleks siis mistahes konservatiivne ehk lihasjõul liikuv või motoriseeritud vidin, jaoks elamisväärsemaks. Peaaegu tunduski, et tulin toime, aga 29. juuni Tartu Postimeest lugedes murdusid krampis lõualuud lahti ja keel pääses siiski liikuma.

Endast nii palju, et olen poisikesepõlves jalgrattaga päris palju sõitnud, seda oma sünnilinnas Tallinnas ja kuni 16. eluaastani, mil sain oma esimesed mootorratturi load. Vahe tänapäevaga on selles, et oma hoovis või pargis võisid sõita kuipalju vaja, aga tänavale pääsemiseks olid vajalikud jalgrattajuhi load, mille saamine polnud kuigi lihtsaks tehtud. Lihtsalt sel ajal veel ilmselt ei teatud, et selline raske katsumus nagu juhieksami sooritamine võib lapses esile kutsuda stressi, mis võib kergesti üle kasvada depressiooniks ja vajada psühholoogilist nõustamist – no mida te veel ei taha, polnud ju eriti psühholoogegi!