Uuring: kaks kolmandikku jalg- ja tõukeratturitest sõidab kiivrita

Tartu Postimees
Copy
Kiivrita tõukerattur Tartu südalinnas.
Kiivrita tõukerattur Tartu südalinnas. Foto: Kristjan Teedema

Gjensidige kindlustuse tellitud ja NielsenIQ korraldatud uuringust selgus, et Baltimaades kasutab jalg- ja tõukeratast sõiduvahendina iga teine inimene. Suur osa nendega sõitjatest tunnistab aga, et ei kanna kiivrit kunagi. Positiivne uudis on see, et võrreldes eelmise aastaga on kiivri kandjate hulk veidi siiski kasvanud.

Kindlustusseltsi andmetel on aastatega näha just tõukerattaga sõidust tingitud vigastuste arvu kasvu, mistõttu võiks eriti mõelda kiivri peale just selle sõiduriista kasutajad. «Elektritõukerattad on nii Eestis kui ka kogu Baltikumis kogunud populaarsust mugava ja kestliku transpordivahendina. Nii nagu autoga, peab ka kergliikuriga liigeldes järgima liiklusreegleid ja arvestama teiste liiklejatega. Kuna kiirused on tihtipeale suured, võivad olla ka õnnetused kiired juhtuma,» rõhutas Gjensidige esindaja Denis Nikolajev.

Politsei- ja piirivalveameti ennetustöö koordinaatori Gerli Grünbergi sõnul ei jää kiivrita sõitjate osakaal märkamatuks liiklusõnnetuste statistikas. «Kui analüüsida kergliiklejatega aina sagenevaid õnnetusi, siis enamasti ei ole küsimus liiklusreeglite teadmistes, vaid pigem uskumuses, et minuga ei juhtu midagi ja oskamatuses ohte ette näha. Kuigi kõigile peaks olema maast madalast teada, et enne tee ületamist tuleb hoog maha võtta, näeme paraku ikka ja jälle kergliiklejaid, kes autojuhi jaoks ootamatult kiiresti teele sõidavad ja seetõttu raskelt viga saavad. Meeles tuleks hoida lihtsat põhimõtet: peata, vaata, veendu!»

Täiskasvanutel ei ole jalg- ega tõukerattaga sõites kiiver kohustuslik, kuid see on siiski äärmiselt soovituslik, sest see kaitseb kõige õrnemat, kuid vajalikumat kehaosa – pead. «Teisalt on ka lapsed teadlikud, et alla 16-aastased ratturid peavad teel sõites kandma kinnirihmatud jalgrattakiivrit. Sageli nendivad nad politseile, et kiiver on küll olemas, kuid pole eakaaslaste seas popp või see jäi koju ning ununes pähe panemast. Heal juhul on kiiver küll kaasas, kuid ripub lenkstangedel või on rihmatamata peas,» rääkis Grünberg.

Tema sõnul aitaks olukorda parandada see, kui lapsevanemad ja kõik teised täiskasvanud näitaksid head eeskuju ning kannaksid kiivrit. «Teadupärast on hea eeskuju nakkav. Raske õnnetuse juhtumiseks ei pea rattaga auto alla jääma, piisab väikse hoo pealt kukkumisest ja pea ära löömisest,» tõdes ta.

Kuigi kiivrikohustus kehtib Eestis kergliikuri puhul vaid alla 16-aastastele isikutele, selgus uuringu tulemustest, et kõige sagedamini kannavad kiivrit inimesed vanuserühmas 25–34 aastat ja kõige harvemini vanuserühmas 16–19. «Siinkohal on tõesti tähtis roll vanemate selgitustööl ja harjumuste väljakujunemisel. Kergliikur on võrreldes autoga tunduvalt nõrgemas positsioonis, mistõttu võib ettevaatamatu teeületus või sobimatu sõidustiil kurvalt lõppeda. Praktika on aga näidanud, et kiiver võib päästa väga tõsistest vigastustest,» lisas Denis Nikolajev.

Lisaks liiklusreeglite selgeks tegemisele ja kiivri kandmisele on oluline järgida ka kõiki teisi ohutusreegleid.

Uuringus küsitleti 4800 inimest Balti riikides vanuses 16–64. Andmed koguti tänavu veebruaris.

Tagasi üles