Eero Ijavoinen saavutas vana kännuga monumentaalsuse

Krista Piirimäe
, kunstiajaloolane, SDE
Copy
Eero Ijavoineni isikunäituse «Vaikne tund» keskse teose «Õpetaja, vana känd» juures seinal on sama kunstniku maalid.
Eero Ijavoineni isikunäituse «Vaikne tund» keskse teose «Õpetaja, vana känd» juures seinal on sama kunstniku maalid. Foto: Kristjan Teedema

Eero Ijavoinen hakkas skulptuure tegema 2000. aastal. Need on kõige ehtsamad puuskulptuurid Eesti kunstiajaloos, sest ta on teinud kõik selleks, et säiliks puu eripära. Ta saeb mõne tüve või oksa küljest paraja tüki ja nii see jääbki, ei mingit peeneks naisekujuks viimistlemist.

Teinekord on pakk saetud kandilisemaks või mitmetahulisemaks, veel robustsemaks. Saepinnad on töödeldud krobelisemaks, mõnikord on koor alles jäetud, kõige äärmuslikum on puidu mustaks põletamine, aeg-ajalt on ju metsatulekahjud. Eero Ijavoinen on pakkusid tihti «kaunistanud» roostes naeltega, toonud esile okste paindeid ja harukohti. Ta on oma loomingut ka värvinud, mis on ju vastuolus kõige varasemaga.

Vormitaju ja värvimeel

Tagasi üles