Vambola Paavo: autovabaduse kummardajad ei näe oma ninast kaugemale

Vabakutseline ajakirjanik Vambola Paavo. Foto: Sille Annuk

Vabakutselise ajakirjaniku Vambola Paavo arvates on jalgrattakultuuri entusiastid Tartus autovabaduse algatusi peale surudes läinud liiale ning tagatipuks tekitanud maksumaksjatele asjatuid kulusid. 

Jalgratastega on Tartus vint selgelt üle keeratud. Osa kaaskodanikke elab teises maailmas ega taha aru saada, et auto on tänapäeval asendamatu tarbeese. Ratturid selges vähemuses.

Ometi kipub viimane seltskond endast häälekalt märku andma. Loogiliselt võttes peab vähemus alluma enamusele, ent Tartus kipuvad asjad vastupidi. Ei pea trügima rattaga liiklusesse, oma harrastust ja keskkonnateadlikkust võib näidata Vanemuise tänaval või Tähtveres.

Vanemuise tänav ehitati just rattaliiklust silmas pidades ümber ja selleks kulutati meie kõigi raha. Nüüd ei näe seal pedaalijaid või kui, siis üksikuid. Vaja on trügida ikka kõige tihedamasse liiklusse.

Linnaarhitekt, sotsiaaldemokraadist abilinnapea ja autovabaduse projektijuht ajavad ikkagi kangekaelselt oma ideed edasi. Sedamööda võtame varsti üle Tallinnaski võimuliidus olevate sotside idee ning kehtestame meilgi Riia tänaval, Vabaduse puiesteel ja Narva maanteel piirkiiruse 30 kilomeetrit tunnis, nagu tahetakse pealinnas. Kuuldavasti on tõsiselt töös teinegi jabur plaan: panna Sõpruse sillal üks sõidusuund kinni ja rajada sinna roheala, kus saaks «imetleda» liigilist mitmekesist.

Rattaga võib sõita, aga seda ei pea tegema keset kõige tihedamat liiklust. Tartust väljapoole viivad korralikud rattateed. Spordiharrastajad grupiti või üksi sõidavad õhtuti ka suurtel teedel, ent nad ei sega liiklust ega tekita ohuolukordi. Nad on ise päeval autoga sõitjad ja austavad eeskirju.

Autovabaduse kummardajad ei näe minu meelest oma ninast kaugemale ning see väljendub ka vahetus liikluskultuuris. Liigutakse, klapid peas, ja kuulatakse muusikat. Füüsikaseadusi koolis pole vist õpitud. Auto ei peatu kohe! Ülekäigurajal sõidetakse otse ette, ehkki liikluseeskiri näeb rattasadulast maha tuleku või tee ületamise jalakäija kiirusega. Suuna näitamist on vist üldse palju tahta – autojuht peab olema hiromant, arvamaks, kuhu tema kõrgeausus rattur soovib keerata.

Meie ratturid ei tunne ega armasta liikluseeskirja. Maanteel sõitvalt ratturilt nõutakse rangelt kiivrit, ent linnas mitte. Ometi on tänaval raske koljuvigastuse saamise oht suurem kui maanteel liikudes. Esmalt tuleks ratturitel endale liikluse põhitõed selgeks teha ja alles seejärel hakata nõudma endale suuremaid õigusi.

Paljusid huvitab viimaste nädalate suure jama taustal, kes maksab kinni tänavu Riia tänava autovabaduse algatusele juba tehtud kulutused. See pole väike summa. Tellitud on liiklusmärgid, värvid, piirded, makstud palka projektijuhile jne. Vaevalt tehti kõike seni aitähhi eest. Keegi pidi kokkuvõttes vastutama ja linnavalitsuses iga kuu asjade seisust aru andma.

Nüüd tuleks jama eestvõitlejatel oma kukrut kergendada. Kui linn asja lihtsalt korstnasse kirjutab, pole vaja mõne kuu pärast kuskil olulisemas kohas rääkida, et raha ei jätku. Alati maksumaksja pühast rahast ja kasinusest rääkiv Reformierakond võiks siin nüüd vastutust kanda papi laia külvamise eest.

Mõningates küsimustes on Tartus niigi elu võrreldav klaasi taga paralleelmaailmas toimuvaga. Ometi on nüüdki, mil Riia tänava rattaradade projektile pidurid peale tõmmatud, tajutav, et seltskond ei jäta jonni. Kui rohelised ja sotsid «suurepärase» idee luhtumisest on nii nördinud, siis võtku rattad, mingu rohelusse ja kuulaku linnulaulu. See aitab!