Juri Lotman tõi Tartusse taas kümneid sõpru

Pärast ülesvõtet Juri Lotmani büsti juures sattus Peterburi ülikooli professor Tatjana Tšernigovskaja Tartu Ülikooli raamatukogu kolmandal korrusel elavasse lühivestlusse Armeenia kirjandusteadlase, semiootiku ja tõlkija Suren Zoljaniga. Foto: Sille Annuk

Peterburi ülikooli professor Tatjana Tšernigovskaja kasutas Juri Lotmani 90. sünniaastapäevaks avatud näitusel võimalust, et lasta end kuulsa semiootiku, kirjandusteadlase ja kulturoloogi büsti juures pildistada.

«Meeletu kuju, võimas persoon,» ei püüdnud Tšernigovskaja Lotmani fenomeni kirjeldades tagasihoidlikuks jääda. «Ta oli teadlasena ühtaegu väga laia haardega ja samas sügav. Võib julgelt öelda, et temale tuginevad praegu miljonid teadlased üle maailma.»

Tšernigovskaja pakkus, et on Tartus sajandat korda, vihjates, et neid Eestis käimisi pole tegelikult võimalik kokku lugeda.

Tihedaim Vene-Eesti reiside periood jäi Tšernigovskajal, kelle uurimisvaldkonnad on olnud lingvistika, psühholoogia ja neurofüsioloogia, eelmise sajandi kaheksakümnendaisse – Lotmani semiootikaseminaride kuldaega.

Esindatud 21 riiki

Eile möödunud Juri Lot-mani 90. sünniaastapäevaks õnnestus Tartu Ülikoolil kutsuda neli päeva vältavale kongressile «Kultuuri mitmekeelsus» üle 130 teadlase 21 riigist.

Avaettekande jõudsid eile ülikooli aulas pidada Vene riikliku humanitaarülikooli professor Boriss Uspenski ning Bologna ülikooli professor Margherita de Michiel. Samas kuulutati välja Lotmani stipendiumi vastsed laureaadid: Boriss Uspenski pojapoeg, TÜ vene kirjanduse doktorant Pavel Uspenski ning TÜ semiootikaosakonna doktorant Remo Gramigna.

Et reede õhtuks oleks võimalik pidada veel 130 ettekannet ning üle 30 arutelu, on Lossi 3 ja Jakobi 2 õppehooneis samal ajal pidevalt hõivatud neli loenguruumi.

TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop ütles, et võrreldava mahuga kongress oli ka kümme aastat tagasi, Juri Lotmani 80. sünniaastapäeval.

Torop arvas, et järgmised üritused tulevad juba väiksemad, vene filoloogidel talvine ja semiootikuil suvine, et külalised ei peaks end põnevate ettekannete vahel valides peaaegu lõhki rebima.

Teine mälestustahvel

Tartu Ülikooli raamatukogus eile hommikul avatud näitus kannab nime «Lotmani koolkond tänapäeval». Selle koostasid Jelena Ivanova ja Signe Bachmann.

Näituse avamise järel viidi kõik soovijad Juri Lotmani ja tema kirjandusteadlasest abikaasa Zara Mintsi kalmule, nende kauase kodumaja Veski 63 seinal avati mõlemale mälestustahvel.

Alates 2009. aastast on mälestustahvliga tähistatud ka Lotmani viimane elupaik, Laulupeo puiestee 7 maja.

Arvamus

Boriss Uspenski
Vene riikliku humanitaarülikooli professor

Lotmani mõtted on aktuaalsed, provotseerides vahel uusi mõtteid, vahel poleemikat. Vaevalt saab neisse neutraalselt suhtuda. Kui inimesed teda loevad, siis reageerivad nii või teisiti. Ta on praegu väga loetud autor.
Semiootika on paljutähenduslik. Märgid, märgisüsteemid – see on väga kütkestav. Selle juurde kuuluvad kõige erinevamad küljed. Aja jooksul semiootika tihtipeale labastub. Ütleksin, et enamasti labastub. Juri Mihhailovitši töö on üks vähestest tõsise semiootika näidetest. See pole teooria teooria pärast, vaid mudel, mis aitab selgitada paljut kirjanduse ja ajaloo kulgemises.

Eestile, mulle tundub, on Lotman peaaegu rahvuskangelane. Eesti on väike ja suuri teadlasi pole palju. Venemaale on ta tähtis kui Vene humanitaarteaduse klassik, sest kirjutas vene keeles. Aga loomulikult on ta tähtis kogu maailmale, kuhu kuuluvad nii Eesti kui Venemaa.

Janina Kursite-Pakule
Läti kirjandusteadlane ja poliitik

Juri Lotman oli asendamatu, minu arvates on tema tööde tulevik alles ees. Lotmani abikaasa Zara Mints ütles kord, et semiootika pole tekstianalüüsita midagi. Lotman kinkis Euroopale väga hea tekstianalüüsi. Semiootikas on see nagu katus.

Kui tulin 1970. aastal neljaks aastaks Tartusse slaavi filoloogiat õppima, ei teadnud ma mitte midagi ei vene ega eesti keelest ja kirjandusest. Lotmani loengud, mis lähtusid Euroopa kontekstist, andsid mulle väga hea vundamendi, et uurida hiljem Riias teadlasena kirjandust ja folkloori.

Euroopas on humanitaarteadused praegu kriisis, sest rõhutatakse täppisteaduste tähtsust. Kuid ilma humanitaarteadusi hindamata ei saa ühtset Euroopat ehitada. Lotmani koolkond kasutab siin kultuuri kui sillaehitaja mõistet.

Oleme Eestis ja Lätis arvanud, et kui saame majanduslikult heale järjele, siis on kõik hästi. Minu meelest näitas majanduskriis, mis Lätis oli eriti tugev, et see pole niivõrd majanduskriis, kui mõtlemise kriis.