Tartu on äge linn. Paljud selle elanikud tegutsevad ühel või teisel moel selle nimel, et Tartu oleks maailmas veel nähtavam. Maailm on aga suur ja lai ning selles paremini välja paistmiseks peab meil olema julgeid ja eristuvaid lugusid, mida Tartust rääkida. Elades kaasa sellele, kuidas kulgesid Riia tänava suviste rattaradade ettevalmistused, tabasin end mõttelt, et ka sellega vormime, millist lugu me Tartust päriselt rääkida saame.
«Tartu – linn, kus on päris normaalne autoga sõita.» Usun, et see väide vastab tõele. Kui me ei teeks ühtegi ajutist või püsivat muutust selles, millist liikumist linn soosib, siis autoga on siin ikka täiesti okei liigelda. Ent kas see võiks olla juhtmõte, millega püüda tähelepanu, võita südameid ja olla eeskujuks Eestis ja Euroopas? Kas see võiks olla Tartu sõnum maailmale?