Sulalumi kahjustas kirjandusmuuseumi ürikuid

Eesti kirjandusmuuseumi saali laudadel ja lae all taheneb veest kahjustatud raamatuid ja ajakirju.

FOTO: Kristjan Teedema

Kirjandusmuuseumi saali astujale avaneb kurb pilt. Lae alla tõmmatud nööridel ripub kui märg pesu sadu väga vanu raamatuid ja ajakirju. Plusskraadid ja tööd juurdeehitisel avasid lumest sulanud veele juurdepääsu hoidlatesse.

Eesti kirjandusmuuseumi tänavapoolsel uksel oli eile silt, mis andis teada, et arhiivraamatukogu on 2. märtsini suletud: avarii!

Saalis tõstsid muuseumitöötajad kolmandalt korruselt tassitud kastidest trükiseid ükshaaval välja ja otsisid tähelepanelikult lehitsedes veekahjustusi. Lehekrabinat saatis rusuv vaikus. Mõned eksemplarid oli võimalik panna kuivade hulka, paljud rippusid saali lae all. Kui neid ei kuivataks, hakkaksid nad kopitama.

Katusel sulas lumi

Muuseumil on parasjagu käsil juurdeehitise rajamine. Muu hulgas tehakse hoidlale, mis asub maapinnalt lugedes kolmandal korrusel, üks korrus peale.

«Neljanda korruse ehitamiseks oli tarvis monteerida karkassi postid ja oli vaja avada katust,» ütles muuseumi direktor Janika Kronberg. «Ilmaolud ja mõnevõrra ka ehitajapoolne tähelepanematus mõjusid nii, et juhtus õnnetus.»

Eelmise nädala lõpus pressisid sulanud lumi ja öösel sadanud vihm katust katvatest materjalidest läbi ja trükised said kannatada.

«Praegu kuivatame neid,» ütles direktor. «Häiritud on tervenisti arhiivraamatukogu töö, aga see kõik avaldab mõju kogu majale, sest saal on üritusteks suletud ilmselt kümmekond päeva. Raamatute kandmine kolmandalt korruselt saali ja nende kuivatamine on toonud lisatööd.»

Veekahjustusi saanud trükisõna on nii palju, et muuseumi suurest saalist kuivatusruumiks ei piisa. Raamatuid ja perioodikat taheneb ka arhiivraamatukogu saalis laudadel.

Muu hulgas vajab kuivatamist omaette trükisena ilmunud 1858. aasta talurahvaseadus, nii tsaariaegseid kui ka 1920. ja 1930. aastate raamatuid ja ajakirju. On ka trükiseid hilisemast ajast.

«Osa sellest on meie reservfond,» selgitas kirjandusmuuseumi direktor. «Ainueksemplare on nende hulgas samuti, aga see ei ole siiski see kogu, mille tõttu oleks kahju tõepoolest hindamatu.»
Käsikirjad pääsesid, sest need on kultuuriloolise arhiivi ruumides keldris. «Vesi jõudis küll välja ka sinna, aga mitte nii hullusti kui ülemistele korrustele,» lisas ta. «Mul on väga hea meel, et meie töötaja sattus veele peale juba varakult ja teatas kohe nii ehitajale kui ka maja juhtkonnale.»

Päästeaktsioonis osalenud ehitaja, kes saatis eile Tartu Postimehe reporterit ja fotograafi kogu objektil, märkis, et koostöö käis pärast õnnetuse avastamist operatiivselt. «Kõik teadsid, mida peab tegema, peataolekut ei olnud näha,» ütles ta.

Esimesena kaeti kinni kõige rohkem läbi sadavad kohad. Lume sulamist üsna paksu katusekatte materjalide vahel ei olnud võimalik kohe peatada. «Suurem osa riiuleid kolmanda korruse hoidlas sai kaetud kilega ja igasugused vannid, ämbrid ja kausid kõige hullematesse kohtadesse alla pandud,» meenutas direktor Kron­­berg.

Kommenteerib ehitaja

Eesti kirjandusmuuseumi juurdeehitist rajab ehitusfirma Rand & Tuulberg, mille juhatuse liikme ja ehitusjuhi Priit Vakmanni sõnul on õnnetus kahetsusväärne, aga mitte just väga erakordne.

«Hoonele ehitatakse peale lisakorrus,» ütles Vakmann. «Konstruktsioonilised läbiviigud olid küll nõuetekohaselt isoleeritud, aga kuna sinna kogunes jääd ja vett ning et ilm läks sulale ja katuse keevisliide osutus vettpidamatuks, siis toimuski läbijooks.»

Vakmann lisas, et kindlustusseltsile on esitatud andmed. «Tegu ei ole otsese hooletuse ega tegematajätmisega, vaid kindlustusjuhtumi ja õnnetusega,» ütles ta. «Kahju, et nii läks.»

Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg ei osanud eile veel kahjusid kokku arvata. Ta loodab need esitada ehitajale neljapäeval ühisel koosolekul.

Juurdeehitis edeneb direktori hinnangul enam-vähem kavakohases tempos. Ilmselt juunis saab hakata säilikuid vanadest ruumidest uutesse ümber kolima.

Tagasi üles