Pettumus, kurbus ja rõõmuhõisked – Riia tänava autovabaduse projekti pidurdamine tekitas sotsiaalmeedias tormi

Riia tänava ajutisi rattaradu tänavu ei tule. Foto: Kristjan Teedema

Riia tänava ajutiste rattareede projekt jääb ära, otsuse lõplik vormistamine on tänase päeva küsimus. Ent see uudis lõi tartlased ja kaasaelajad kahte lehte ning reaktsioonid on sotsiaalmeedias kirglikud.

«Ma olen pettunud, kurb ja isegi vihane!» kirjutab maastikuarhitekt ja ajakirjanik Merle Karro-Kalberg. «Mina kui jalgrattur, jalakäija ja tartlane ootasin seda eksperimenti väga! Kuhu jääb katsetamisjulgus, innovaatilisus ja inspireeriv linnavõim? Tartu autojuhtide heaolusse viimastel aastatel investeeritud mitukümmend miljonit eurot. Riia ringristmiku ümberehituse maksumus on ligi 30 miljonit eurot. Kui palju on investeeritud jalgratturite heaolu parandamisse? Vanemuise tänava lõik maksis näiteks ainult ca 1,8 miljonit. Suuremas osas linnast pean jalgrattaga ikka ukerdama auklikel kõnniteedel või jalakäijana ülikitsast kõnniteed jalgrattaga jagama. Tartu linn on oma aastatega ausalt välja teeninud avaliku ruumi pealinna tiitli põhimõtteliselt tuulde loopinud. Mis siis nüüd autovabaduse puiesteest ilma selle eksperimendita saab?»

Kirjanik Berk Vaher: «Häbi oma linna pärast: Kõiksugu PR-mulli võib ju juurde ajada, aga sisu on selles, et kriitiline mass tartlasi on autosõltlased, kelle jaoks auto on inimõigus ja kehaosa ja kes hambad ristis pressivad ikka mööda Riiat edasi või kõrvaltänavatele, mitte ei hinda oma liikumisvajadusi teisi ja keskkonda arvestavalt ümber. Asi pole niivõrd operatiivsõidukite või piiratud liikumisvõimalustega inimeste vajaduses, asi on massilises mugavuses. Ehk siis, väikekodanliku stagna laine sõitis taas kord uuendusest üle, nagu ta paraku Tartus ja igal pool ikka ja jälle teeb. Juba oli lootus, et Tartu on kiirelt ja ärksalt muutumas, aga sel kuul juba mitmendat korda tuleb tunda kodulinna pärast häbi (ka linnamuuseumi ülelaskmine oli piinlik). Aga eks see ole vajalik äratus, et ära ei vajuks liiga uimasesse rahulollu oma elukeskkonnaga ja linna juhtimisega. Ärme anname alla!»

Sotsist abilinnapea Gea Kangilaski on kommentaare jaganud mitmel pool. Oma seinal võtab ta asja kokku nii: «Ma olen kohutavalt, kohutavalt pettunud.»

Roheliste erakonna liider Johanna Maria Tõugu reaktsioon: «Tartu linn valmistab sellega kahjuks pettumuse. Nii palju siis «rohelisest programmist», mida meile valimiste aegu lubati. See osutuks ikkagi valeks.»

Ent väga palju on ka hüüatusi, et jumal tänatud, terve mõistus võitis, ja imestamist, kas saanuks ka teisiti minna.

Näiteks EKRE poliitik Silver Kuusik kirjutas nii: «Sõbrad-tuttavad, mul on teile suurepärane uudis. Autovabaduse puiesteed Riia tänavale ei tule! Seega jääb 27. juuniks planeeritud vastuhaku üritus ja allkirjade korjamine samuti ära. Tänan EKRE Tartu ringkonna poolt kõiki neid, kes meile toetust avaldasid ning olid valmis tänavale tulema. Teie kõigi ohutunne ning ühine kollektiivne aju saavutasid võidu! Veelkord tänusõnad – Riia tänava inimeksperiment on lõppenud!»

Tartu ülikooli professor ja Eesti 200 linnavolinik Pärtel Piirimäe kirjutas: «Reformierakonna fraktsiooni juhtivad liikmed ei taha jätkuvalt mõista kaasaegse linnaplaneerimise põhiprintsiipe, ehkki ekspertanalüüsidest puudust pole olnud. Jalgratturite turvalisus on vaid kattevari Riia tänava pilootprojekti seismapanekuks. Tõsi, ohutusaudit tuvastas mõned murekohad, aga üle linna on kümneid või sadu palju tõsisemaid murekohti, kus jalgratturid peavad geriljadena võitlema autode ja jalakäijate vahel, ning mille puhul keegi ei tee ohutusauditeid. Peamine seismapaneku põhjus on selge: ratturite eemalhoidmine linna tuiksoontest. Sest tekkis oht, et kui pilootprojekt õnnestub, nõuavad ratturid (ja jalakäijad) endale edaspidi püsivalt ruumi juurde. See on võitlus rindejoone hoidmise nimel, et autokeskne linn säiliks ka tulevikus.»