Siiri Laidla: oo, taara, avita!

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Pilvealune juunihommik. Sirel võtab viimast, jasmiin alustab kohe-kohe õitsemist. Jalutan unetule penskarile kohaselt oma hommikuringi. See on rutiin – varem sai kooserdatud koeraga. Enamasti oli lisaks koerakakakotile kaasas ka kilekott võimaliku «saagi» jaoks, oli see siis limpsipudel või õllepurk.

Ei, ma ei otsinud neid, vaid aeg-ajalt leidsin. Lihtsalt n-ö komistasin otsa. Küsimus oli selles, kas võtta või jätta. Küsimus oli suhtumises. Eetilises sisevõitluses, kui soovite. Kui võtan, olen potentsiaalne joodikust pudelimutt; kui jätan, jääb see hooletu inimese poolt mahavisatud pudel loodust saastama ja mina oma kümnest sendist, n-ö leiutasust ilma.

Pealegi võib selline tegevus pikapeale harjumuseks saada ja varsti olengi see, kes küünitab käe prügikasti sisemuse järele... Seni mitte, aga mine tea – kui toiduhinnad veel tõusevad, siis vahest ronime kõik prügikastidesse sorima... See on muidugi irooniline kõrvalepõige, loodetavasti on sinna veel aega.