:format(webp)/nginx/o/2022/06/19/14640632t1h5a3d.jpg)
Tuli ennast lausa sundida, et suuta läbi lugeda linnaarhitekti (TPM, 10.6) sõnaohtrat apoteoosi jalgratastele. Kuigi artikli pealkiri oli pühendatud jalakäijatele, oli see siiski kõigest püüe neile mett moka peale määrida, sest kahjuks leidub ka nende seas isikuid, kes veel jalgrattavaimustust ei jaga. Terve lehekülg ikka sellest, kui head ja hädavajalikud on jalgrattad ja kuidas linnarahvas rõõmustab või vähemalt peaks rõõmustama, et lisaks võimalusele Vabaduse puiesteel keksu mängida saab ka Riia mäel olema «mõnusaid tegevuskohti, haljastust, pinke ja atraktsioone».
No ei jätku Tartus parke, pinke ega haljasalasid. Vältimatu on tänavatelt matti võtta.