Mariann Raisma: kas muuseum peaks olema pigem tempel või foorum?

Mariann Raisma. Foto: Margus Ansu

Enriko Talvistu mõtted muuseumi tuleviku üle ärgitavad vastama (TPM, 15.6). Suurepärane, et Tartu kunstimuuseumi fännid (nii võib meid mõlemaid nimetada) arutlevad kunstimuuseumi tuleviku üle, kuid viitamises tuleks olla korrektsem.

On kurb saada süüdistus «kõrgkultuurilt vaiba alt äratõmbajana», kuigi minu artiklis puudus igasugune viide meie ajaloolise institutsiooni eksistentsi kahtluse alla seadmisele. Oma artiklis kõnelesin praegus­aja trendidest Euroopas ning mõtetest, mis tekkisid seoses kunstimuuseumi arendamisega. Muidugi tuleb eksponeerida kogusid nii püsi- kui ajutiste näituste, aga ka avafondi abil. See on muuseumi loomulik osa ning seetõttu keskendusin märksõnadele, mis võiksid olla sellele lisaks.

Muuseumikriitikat tuleks alustada ühest põhiküsimusest: kellele on muuseum mõeldud? Kui see on peresõbralik vaba aja veetmise paik, on vajalikud ühed rõhuasetused; kui see on suunatud eelkõige elitaarsetele kultuurinautlejatele, siis teised. Üks ei ole halvem või parem, lihtsalt aktsent on erinev. Mõnikord mahuvad mõlemad suunad ühte muuseumisse ära. Otsuse, kellele muuseum on mõeldud, teevad juba need, kes loovad muuseumi sisu.