GALERII ⟩ Peipsi järve suurimal saarel lokkab loodus ja surevad masinad

Piirissaar on kaunis väikesaar, kus on aeg justkui seisma jäänud. Vaid mõne tugeva kiviviske kaugusel Venemaa piirist, on saare vähestest alles jäänud elanikest suur osa venekeelsed, kuid saarekese ainsa poe avamistundidel võib seal liikumas näha ka eesti keele kõnelejaid.

Püsielanikke ja külalisi saare ja mandri vahel sõidutava parvlaeva Koidula kapten Uno Raudsik teadis rääkida, et kunagi elas saarel suisa poolteist tuhat inimest, ent nüüd on Piirissaarel neist alles vaid umbes kakskümmend. «Aga saar on muutumas üha populaarsemaks suvituspaigaks ja koolivaheajaks tullakse peredega siia puhkama. Nüüd on siin ka üks uustulnukas, kes turistidega tegeleb,» märkis Raudsik.

Nii käib igal võimalikul juhul oma perega Piirissaarel puhkamas ka Elvas elav Raiko Leosk, kellel tuleb saarele jõudmiseks läbi sõita sada kilomeetrit. Ta nentis, et on saarel käinud juba nelikümmend aastat, kuid peab end siiski sisserändajaks, sest alaliselt seal elada pole paraku mõeldav. «Piirissaarel ei ole võimalik minu ametiga raha teenida, samuti ei saa lapsi lasteaeda ja kooli viia, seega pidevalt siin elada ei saa. Aga mul on siin suvila, kus käin pea igal nädalavahetusel,» sõnas ta.