Janika Tamm: täiesti normaalne, kui mõni päev on halvem kui teine

Janika Tamm on Pacific Crest Trailil olnud kaks kuud, seni läbi vantsinud 1200 kilomeetrit. Foto: Janika Tamm

Täiesti tavaline keskpäev USA läänerannikul, California kõrbes. Olen viimase kahe kuu jooksul matkanud 1200 kilomeetrit mööda Pacific Crest Traili (PCT) matkaraja kitsaid mägiteid, tassinud kohati mitme päeva veevarusid ning ärganud üles kell neli, et matkata enne suuremat palavust.

Aga just nüüd ja just selle tõusunuki juures saab minu jõud otsa. Proovin varju leida. Ei ole. Ühel pool on sügav kuristik, teisel pool mägi, taimestikku peaaegu pole. Pean edasi kõndima, otsides esimest varjulist kohta.

Kolm kilomeetrit ning loendamatud tõusumeetrid hiljem ongi mu ees lõpuks tõotatud maa: väike lamedam maalapike mõne põõsaga. Valin neist suurima välja, debateerin hetkeks teemal, et ega see mürgine ole, ning proovin end sinna alla varju mahutada. Täies pikkuses ei õnnestu, aga kui jalad natuke välja jätta, ajab asja ära. Proovin mitte lehtede vastu minna, nii igaks juhuks – äkki ikkagi on tegemist mürgise taimega.