Mis teeb südamekirurgi heaks? Ta võiks olla täpne laskur

Kirurg Toomas Aro päästmas südant. Foto: Sille Annuk

Doktor Toomas Arol on kodus terve sein täis kuldseid karikaid. Ta hakkas trennis käima juba kooli ajal. Teised klassikaaslased panid end kirja tantsukursustele, tema läks lasketiiru püssi laskma. Toomas Aro on suurepärane laskur praegugi, valmistub järgmise kuu algul Elvas eesseisvateks Eesti meistrivõistlusteks.

Millised on need karikad, mille doktor Toomas Aro on saanud südamekirurgina?

«Kõige suurem ja ilusam karikas on see, kui ma näen aastaid tagasi opereeritud last tervena ja suureks kasvanuna,» vastab ta. «Last ma ei tunne muidugi ära, ta oli siis beebi, aga ma tunnen ära ta ema.»

Operatsioonil. Foto: Erakogu foto

Üheks tunnustuskarikaks saab nüüd pidada ilmselt ka Tartu ülikooli kliinikumi elutöö preemiat.

«Doktor Toomas Aro on kõige laiema haardega südamekirurg Eestis läbi aegade. Ta valdab kõiki ajaloolisi ja tänapäevaseid kirurgilisi meetodeid nii omandatud kui ka kaasasündinud südamerikete kirurgias,» iseloomustas teda TÜ kliinikumi ravijuht Andres Kotsar, kes selle preemia talle 10. juunil üle andis.

Toomas Aro on seisnud ka rahvusvahelise koostöö eest, mille tulemusel on kliinikumil kaasasündinud südamerikete ravis hea klapp Helsingi lastehaiglaga, aga ka teiste riikide kolleegidega. Kliinikumi on hiljuti loodud kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskus, mis tagab patsientide kiire jõudmise uuringute ja ravini.

Milline on olnud kõige väiksem süda, mida doktor Arol on tulnud parandada?

«See patsient kaalus 452 grammi koos mütsiga,» vastab ta.

Nii väike saab olla ainult väga enneaegne laps, ja nagu doktor Aro jutust selgub, on looteeas beebidel südame kõrval üks veresoon, mis sünni järel ise sulgub. Aga kui ilmavalgust näeb väga enneaegne laps, on see veresoon lahti ja teeb palju pahandust. See tuleb kohe sulgeda.

Kuidas?

«Sealt käiakse instrumendiga alt läbi ja pannakse ligatuur, niidikene,» vastab Toomas Aro. «Väga keeruline see ei ole. Aga see juha on ülihabras, paistab läbi, selle juha rebenemine tähendab lapse surma. Kui sa pintsetiotsaga seal liigse liigutuse teed, on asi ühel pool ... Minul on juhtunud kaks korda seda, aga mul on õnnestunud ära päästa need lapsed.»

Vahel võib arst patsiendi kaotada. Asi, mida dr Toomas Aro kunagi Soome kolleegidelt õppis, oli see, et kirurg ei tohi kunagi koos patsiendiga ära surra. Järgmine patsient juba vajab teda. Seda järgmist ei saa ta maha jätta. Foto: Margus Ansu

Kui nüüd vahepeal jälle laskespordist rääkida, ütleb Toomas Aro, et see on väga närviline ala. 

«Lased näiteks 10 punkti asemel 9,» kirjeldab Toomas Aro, mitmekordne Eesti meister. «Tead, et järgmise pead kindlasti 10 laskma. Närveerid, et äkki tuleb hoopis 8. Televisioonis ei ole sellest alast midagi näidata. Mis sa seal näitad, sportlane istub ühes asendis kaks tundi! Aga mis ta sees toimub?!»

See, et Toomas Aro on terve elu tegelenud laskespordiga, tuleb kirurgile kasuks. Tema stoilisest kehahoiust, maski ja luubiga kirurgiprillide taha peidetud näost ei ole operatsioonisaalis võimalik midagi välja lugeda. Ja kirurgi käed peavad kogu aeg käima nagu rätsepal. Aga mis ta sisemuses toimub?!

Lastel on kaasasündinud südamerikkeid, mille parandamiseks tuleb süda avada. Võtta skalpell ja lõigatagi süda lahti. Näiteks siis, kui südame kaht poolt eraldavas vaheseinas on auk. Kuna südame ühes pooles on kõrge rõhk ja teises pooles madal, paiskab kõrge rõhuga pool verd madala rõhuga poolele, kus ei tohi rõhku olla. Ühesõnaga – sellele augule tuleb peale õmmelda paik.

Toomas Aro töö: ligi kaks tuhat elule tagasi võidetud väikest last ja vähemalt teist samapalju opereeritud täiskasvanut. Foto: Sille Annuk

Kas sellistel hetkedel arst mõtleb, et nüüd tuleb märklaual tingimata 10 punkti saada ja mitte üheksa ega kaheksa? Või mõtleb kirurg, et asub parajasti väikese inimese südame sees?

«Ma olen nii palju aastaid seda tööd teinud, sügisel saab 45 aastat. Ei mõtle ma midagi sellist,» vastab ta. «Emotsioneerida ei tohi, siis jääks töö seisma. Sul võib tähelepanu õigelt kohalt ära libiseda, kui hakkad mõtlema, mis saab või mis võib juhtuda.»

Südamekirurgia omapära on see, et suur osa lõikusi võetakse ette seisva südamega. Inimese südame ja kopsude töö võtab sel ajal üle kunstlik kehaväline vereringe. Süda püsib skalpelli all küll paigal, aga hõlpu pole ikka.

«Mida kiiremini töö korda saab, seda parem,» rõhutab Toomas Aro. «Iga minut viivitust on hapnikunäljas südamelihasele halb. Kell tiksub ja aega mõtisklemiseks ei ole.»

Kirurgi töö ei ole ainult vaimse pingutuse ja stressitaluvusega seotud, see on veel ränk füüsiline töö. Ühetaoline asend patsiendi kohal tekitab kutsehaiguse, mis väljendub selja-, põlve- ja liigeseprobleemides. Seista tuleb tundide kaupa, eriti kui on mitu lõikust päevas. Kui moodsal ajal võib lõikus kesta vahel ainult kolm tundi, siis aastaid tagasi kestsid need ka 12 tundi.

Doktor Hannes Kuiv (paremal) ja kirurg doktor Toomas Aro. Foto: Sille Annuk

Mis on kirurgi kõige tähtsam omadus?

«Käelised oskused peavad olema väga head,» teab Toomas Aro. «Ei tohi olla robustse käega. Ei tohi seal ümbruskonnas, kus lõikad, midagi ära lõhkuda. Kudedega ümberkäimise delikaatsus on väga oluline.»

Toomas Aro käelised oskused on head mitte ainult operatsioonisaalis. Ta teeb maakodus Jõgevamaalgi kõik tööd ise ära. Rassib, nagu jaksab. Hoiab muidugi kindaid käes, sest kui kirurg näpud katki lõhub, tuleb lõikus ära jätta. Katkist kätt ei saa korralikult pestagi. Ja saastunud näpuga, isegi kui see on kinda sees, opereerida ei tohi.

Toomas Arost sai laskesportlane varakult, aga arstikski tahtis ta saada lapsest peale. Vanaema töötas tal õena ning tal endal olid velskri käsiraamatud varakult läbi loetud, kooli ajal tegutses sanitaarsalgas.

Oma erialaõpetajaks peab Toomas Aro professor Albert Kliimani, kes oli suurte kogemustega väga hea kirurg, endine sõjaväekirurg. Ei kartnud ühtegi lõikust.

«Ma olin 10 aastat kõigepealt professor Kliimani assistent. Mul ei lastud lõigata, mul tuli hoida kudesid, tõsta südant, sõlmida niite,» rääkis ta. «Jah, professor Kliiman õpetas mulle kirurgiat, aga dotsent Jüri Samarütel õpetas patsiendiga ümber käimist. Et ei kardaks talle kätt külge panna, ükskõik, mis seisundis ta on. Mul tuleb meelde, et ka siis, kui patsienti oli juba kaks ja pool tundi elustatud, ei andnud dotsent Samarütel alla. Ta teatas: «Personali treenimise eesmärgil jätkame!» Kõigil tuli südant masseerida, kogu personal pidi saama seal küljes ära käia.»

TÜ kliinikumi elutöö preemia laureaat doktor Toomas Aro 10. juunil Tartu kesklinnas. Foto: Margus Ansu

45 aastat tööd kirurgina, mis saab edasi?

«Ma tänan oma endisi ja praegusi kolleege, aga nende lootus, et ma nüüd töölt lahkun, ei täitu veel nii pea,» vastab Toomas Aro.

Kliinikumi preemia antakse välja, tunnustamaks teenekaid eesti arste, kes oma silmapaistva tegevusega on andnud olulise panuse Eesti tervishoiu ja ühiskonnaelu arengusse, kaasa aidanud Eesti tervishoiu maine tõstmisele ning Eesti inimeste tervise parandamisele.

Kliinikumi preemia anti tänavu välja kahekümne neljandat korda. Eelnevail aastatel on preemia laureaadiks valitud prof. emer. Arvo Tikk, prof. emer. Endel Tünder, prof. emer. Vello Salupere, prof. emer. Ain-Elmar Kaasik, dr Vello Ilmoja, prof Toomas Sulling, prof. emer. Lembit Allikmets, prof. emer. Karl Kull, prof. emer. Rein Teesalu, dots. emer. Jüri Samarütel, dr Kaljo Mitt, dr Urmo Kööbi, prof. emer. Tiit Haviko, dr Andres Ellama, prof. emer. Ants Peetsalu, dots. emer. Silvia Russak, dr Peeter Mardna, prof. emer. Tiina Talvik, prof. emer. Heidi-Ingrid Maaroos, dr Tiiu Aro, dr Urmas Siigur, dr Väino Sinisalu ja dr Toomas Väli.