Piltide kõrvale kirjutatud lood on väga siirad

Selle lehma nimi on Pääsu. Ma sain ta endale jõuludeks. Ta on mulle väga kallis ja armas. Ta poegis hiljuti vasika.

FOTO: Repro

ERMi teadusdirektor Pille Runnel ja uurimisassistent Ehti Järv olid täiesti rabatud. Mitte ükski senine üleskutse polnud avalikkuselt nii elavat vastukaja saanud kui tänavu jaanuaris kooliõpilastele välja kuulutatud lugudevõistlus «Minu kingitus».

Kord tuli mulle sünnipäevale tädi, kes ei toonud mitte midagi. Väikese lapse jaoks pole suuremat pettumust kui tühjad pihud.

FOTO: Repro

Minu parim kingitus on hobune... Mulle meeldib temaga hüpata, ma harjan teda ja puhastan kabjad... Ma nunnutan teda ilusate asjadega, milleks on valjad, valtrap, päitsed ja tekid.

FOTO: Repro

Ma sain jõuludeks täiesti tühja ja tavalise karbi. See on siiani olnud mulle kõige rohkem pettumust valmistanud jõulukink.

FOTO: Repro

Minu kõige mõttetumad kingitused on olnud pehmed mänguasjad. Neid on meil kodus terve kastitäis. Ainult minu väike õde loobib neid ja mina pean neid alati kokku korjama.

FOTO: Repro

Hea kingitus peab olema midagi, mis läheb südamesse ja on kallis. Üks selline kingitus on laps... Lapse jaoks on parim kingitus armastus, tunne, et temast hoolitakse. Sellisest kingitusest ei tohiks keegi loobuda.

FOTO: Repro

Sain jõuludeks villased sokid ja sünnipäevaks villased sokid, aga tegelikult tahtsin PlayStationit ja binoklit.

FOTO: Repro

Pole saanud midagi väga head. Pole saanud midagi, mis poleks vajalik.

FOTO: Repro

Minu parim kingitus on pall. See on ainus kingitus, mille olen saanud.

FOTO: Repro

Kuna meie pere on suur, siis mulle meeldivad kõige rohkem need kingitused, mis on ise tehtud, ja ma saadangi teile ühe sellise kingituse.

FOTO: Repro

Ma soovin saada endale paati, sest mulle meeldib kala püüda.

FOTO: Repro

aua oli mu sooviks endale ise riideid disainida. Minu 15 aasta sünnipäevaks kinkisid vanemad mulle õmblusmasina.

FOTO: Repro

Lastel paluti joonistada nii oma lemmikkingitus kui ka kõige enam pettumust valmistanud kingitus. Ning mitte ainult joonistada, vaid ka põhjendada, miks üks kingitus on tundunud neile eriline ning miks mõni teine sugugi mitte.

Üleskutse läks laiali kõikidesse Eesti koolidesse pärast talvise koolivaheaja lõppu. Aega inspiratsiooni leidmiseks ja tööde saatmiseks jäi täpselt kuu.  

Teadusdirektor Pille Runnel ütles, et algul nad ennustasid, et kui tuleb 500 tööd, on väga hea. Korraldajate plaan oligi niisugune, et silmapaistvamad joonistused seatakse üles Eesti Rahva Muuseumi koridoride seintele just selsamal päeval, mil avaneb suur, pooleaastase ettevalmistusajaga tarbimiskultuuri käsitlev ostupalavikunäitus. Ning et laste kingisoovideski väljendub ju see, mida lapsed tarbida unistavad või mida hinges hindavad.

Võistluse väljakuulutamisest läks mööda nädal või poolteist, kui post hakkas muuseumisse tooma ümbrikke – kümnete ja sadade kaupa. Seekord ei olnud ju tähtis hästikomponeeritud perfektne joonistus üksi ega ka andekalt kirja pandud kaunis emakeelne lugu, vaid nii joonistus kui lugu koos. Ja muuseum hakkas saama töid tervete klasside ja rühmade kaupa.

Pille Runnel ütles, et ühel päeval sattus ta muuseumi fuajees kokku väikese tüdrukuga, kes ulatas parasjagu oma tööd valvuritädile, küsides, millal võitjad selguvad.

«Mul ei olnud südant sellele lapsele öelda, et meil on juba kaks tuhat joonistust kohal ning meil ei ole õrna aimugi, millal žürii nende hindamisega ühele poole jõuab,» meenutas Pille Runnel.

Nüüd saab öelda, et Eesti Rahva Muuseumi korraldatud laste joonistusvõistlusele «Minu kingitus» saabus rekordiliselt 3225 tööd 174 koolist üle Eesti. Lapsed kirjutavad oma rõõmudest ja pettumustest väga siiralt, ilma nalja tegemata. «Juba see näitab, kui lähedane see teema nendele on,» tõdesid Pille Runnel ja Ehti Järv.

Ka ütlesid nad, et tavaliselt joonistusvõistluste pildid arhiivi ei lähe, need «Minu kingituse» lood lähevad aga ERMi kogudesse päriseks. Eile tegi ka võistluse žürii kokkuvõtteid ning auhinnasaajatest saab lugeda ERMi kodulehelt www.erm.ee.

Tagasi üles