Kingitused kindlustavad suhteid ja jagavad armastust

Eesti Rahva Muuseumi joonistusvõistlusele laekus 3225 tööd 174 koo­list. See on rekordiline saak, ütlevad korraldajad. Foto: Margus Ansu

Lapsed joonistavad kõike, ka kaotatud aega ja armastust. Ning loomulikult seda, miks ei tohi tädid ja onud külla tulla tühjade pihkudega ning mis on üldse kõige mõttetumad kingitused maa peal.

Kaotatud aeg niriseb välja purunenud liivakellast ning armastust saab väljendada ema ja väikevenna portreega. Kõige enam rõõmu valmistavad kingitused on elus- ja kaisuloomad, nukud, draakonid, helikopterid ning asjad, mille on kinkinud kõige kallim inimene, kas ema, isa või vanaema.

See, et lapsed käivad ajaga kaasas ning nende unistused on seotud iPhone’ide, IPodide, iPa­dide ja sülearvutitega, ei üllata loomulikult kedagi.

Kõige suurema pettumuse valmistab aga tühjus. Abja gümnaasiumi noormees Rainer Nellis jutustab: «Kord tuli mulle sünnipäevale tädi, kes ei toonud mitte midagi. Väikese lapse jaoks pole suuremat pettumust kui tühjad pihud.»

Pettumuse võib tuua ka asjade rohkus. «Minu kõige mõttetumad kingitused on olnud pehmed mänguasjad. Neid on meil kodus terve kastitäis ja keegi nendega ei mängi. Ainult minu väike õde loobib neid ja mina pean neid alati kokku korjama,» kirjutab 8-aastane Jaan Kirsipuu Ahula algkoolist.

Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektor Pille Runnel selgitas, et tänapäeval püüab muuseum inimesega ikka ka otse suhelda.

«Me ei ütle alati välja, kuidas asjad käivad, vaid me tahame näitusele üles panna inimese enda hääle,» rääkis ta. «Minu kingituse» näitusel kõneleb laste hääl.

Laste kaudu avalduv tarbimiskultuur on Runneli sõnul üldse põnev nähtus, mida ei ole eriti palju uuritud ning mille peamine raskus näib olevat selles, kuidas panna lapsi vahetult rääkima.

«Ja see kõik on puhas kuld,» sõnas ta, vaadates säravate silmadega kümnete meetrite pikkuses laste joonistustega palistatud seinu. «Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna!»

Klišeesid ei ole

Viie lapse isa Viljar Pohhomov ütles, et kuna nende peres tehakse kingitusi ainult sünnipäevadeks ja jõuludeks, siis hõivab kingituste väljavalimine, nende üle arutlemine ja ootamine laste mõttetegevusest väga palju aega. Ja vahet pole, kas tegu on kuue- või 16-aastase lapsega.

Küsimuse peale, mis teda näitusel kõige rohkem üllatas, vastas Pohhomov, et küllap see, et Eestimaa võsukesed saavad peaaegu kõike, mida nad tahavad. «Teisest küljest on kõige vapustavam lugu muidugi see, et laps joonistab palli ja kirjutab juurde, et see ongi ta elu ainus kingitus,» märkis Pohho­mov.

Viljar Pohhomov on seepärast ka veendunud, et sellist pilti, mille põhjal võiks öelda, et niisugune ongi 2012. aasta laps ja tema kingiunistus, sel näitusel ei ole. «Siin on tegemist väga suure isikupäraga iga lapse puhul,» sõnas ta.

Eesti Rahva Muuseumi laste kultuuri uurija Karin Konksi kinnitas sama: laste lemmikkingitused ulatuvad ATVst ja tahvelarvutist kommikoti ja villase sallini välja. Päris palju on neidki lapsi, kes ei soovi endale mingit asja, vaid on tänulikud, et nemad ise ja nende pere olemas on.

«Üks väga armas töö oli ühelt Tartu tüdrukult, kes joonistas suure südame ja sinna sisse seitse kalendripäeva ning kirjutas, et tema parim jõulukingitus oli nädalane puhkus koos emaga, sest haiglas töötav ema saab väga vähe temaga koos olla,» meenutas Karin Konksi.

Laste töödest kumavad Konksi sõnul läbi ka klassikaaslaste omavahelised suhted. «Lapsed mõjutavad  üksteise huvisid ja sellest tulenevalt kingisoove,» märkis ta. «Mõnes klassis on silmatorkavalt populaarne kingitus mängukonsool Wii, teises kitarr, kolmandas hoopis papagoi, kusjuures teistes koolides ei pruugita neid üldse mainida.»

Veel pööras Karin Konksi tähelepanu sellele, et väga suure osa laste kingitustest moodustavad asjad, mis tegelikult ei ole loodud lastele, vaid on päris-, mitte mänguasjad.

Põlvkondade kaupa on lapsed mänginud järeletehtud, töö- ja tarbeasju imiteerivate mänguasjadega, tänapäeva laste nõudlikkus on aga kõvasti kasvanud. Eesti Rahva Muuseumile saadetud võistlustööde seas on üsna mitmeid pettumislugusid, kus pärisasja asemel on saadud seda järele aimav mänguasi.

Tartu Ülikooli sotsiaalteadlane Margit Keller aga rääkis, et kingitus on inimkultuuri osa olnud koopaajastust peale.

Kingitused loovad suhteid

«Nii kinkimine kui kingisaamise tahe pole muud kui armastuse vajadus – see istub inimeses väga sügaval sees,» sõnas Keller.

«Olgugi et me tänapäeval ostame kingitused poest, ei ole see ainult tarbimine, see on eelkõige sümbolite ja suhete keel. Kui me ühel hetkel otsustaksime, et meie peres keegi enam kingitusi ei tee ning nii hakkaksime võitlema materialismi vastu, siis ma arvan, me teeksime pigem halba. Kingid ja kinkimine – need on suhete loomise ehituskivid,» märkis ta.