Siiri Laidla: koeraga ujuma?!

Siiri Laidla Foto: Margus Ansu

Kes mäletab mullust juuni algust? Teiseks juuniks veel pruuniks ei saanud, aga igatahes oli neljandal juunil Emajõe rand rahvast täis ja kuumus kippus liiga tegema. Et taevataat otsustas kogu meie suve leitsakuga õnnistada, seda oskasid vähesed ennustada. Paljud rõõmustasid troopiliste kuumakraadide üle, teised olid palavusega tõeliselt hädas ja loendasid ägades sügiseni jäänud päevi.

Viimaste hulgas olin paraku ka mina. Nüüd tuleb palju olekseid: oleks tervist, oleks majakene mere ääres, oleks auto, oleks maakodu põhjapoolse tagakambri ja tiigiga sauna veeres. Küll siis naudiks suve... Saab ka lihtsamalt, eriti kui kodulinnast voolab läbi Emajõgi.

Vesi on mu stiihia, kirg. Ujuma õppisin kolmeaastaselt. Sealsamas, Emajões. Toona olid seal poolringikujuliselt ehitatud riietuskabiinid ja kogu too omaaegne kupatus. Käisin aastaid sõudmistrennis. Tore, et linnaujula on nüüd uuenduskuuri läbinud. Isiklikult eelistaks «vaba ja metsikut» randa. Praegune lahendus on pigem aastaringne sportliku ajaviite paik, kus saab muu hulgas ka supelda. Vahest jäetakse paremkalda vabaujula nii, nagu loodus on selle kujundanud.