Irja Alakivi: mäluga maastike väärtus

Irja Alakivi Foto: Tairo Lutter

Eesti inimeste ja tartlaste soov on mitte jätta ehitiste alla ajaloolist-kultuuriloolist mälu kandvaid, kõrge loodusväärtusega, ökoloogilisi hüvesid pakkuvaid ja kliima soojenemisega kaasnevaid kuumalaineid leevendavaid kõrghaljastusega alasid – parke.

Pargid olgu pühad ja puutumatud. Miks? Sest pargid on inimeste ja looduse ühine looming – kunsti ja looduse sümbioos. Inimene kavandab ja istutab pargi ning algab pikk kasvamise ja kujunemise teekond, millel polegi lõppu, sest loodus on lõputu, nagu ajalooline mälugi.

Muidugi seni, kuni loodust mitte mõistev inimene – ametnik/otsusetegija – pargile lõppu ei tee.