/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2022/06/02/14598347t1h06a0.jpg)
Suulise ajaloo ja mälu-uuringute professor Ene Kõresaar töötab riiginõunik von Bockile kuulunud majas, mille too loovutas osaliselt ülikooli kasutusse 1802. aastal. Sealt peale on nende seinte vahel loenguid peetud ja noori inimesi haritud.
TARK TARTU ⟩ Elulugudest õpib see, kes midagi õppida tahab
Kahe poolega tammepuust ustest möödumine toob nõukaaja üliõpilasele meelde dialektilise ja ajaloolise materialismi loengud. Aga võib tuua ka muud. Näiteks eelmisel kümnendil kuulatud vabade kunstide professori, lavastaja Merle Karusoo kursuse, kus Karusoo õpetas huvilisi suhtuma iseenda ja oma hõimlaste elulugudesse austuse ja lugupidamisega.
«See, et inimene läheb kuhugi ja just selles kohas meenub talle midagi eredalt, on inimloomusele nii omane,» ütleb professor Ene Kõresaar nende mälestuste peale.
Tõsi, suured tammepuust uksed meenutavad ajalugu. Mis on aga suuline ajalugu?
Professor Ene Kõresaare sõnul tuleb «suuline ajalugu» ingliskeelsest terminist oral history ja see on seotud intervjuu ja vestluste abil kas inimeste mineviku käsitluse või mingi sündmuse uurimisega ning biograafiliste materjalide kogumisega. Suuline ajalugu on aga ka inimeste kirjutatud elulood, mida Eestis on väga palju, kuna ühendus Eesti Elulood on ärgitanud neid kirja panema. Eesti kirjandusmuuseumist leiab elulugusid üle nelja tuhande
«Kuna meil on pika kirjaoskuse ajalooga rahvas, siis meil ei ole see suuline ja kirjalik nii palju eristatav kui mõnes teises kultuuris,» selgitab Ene Kõresaar.
Professor Ene Kõresaare eelmisel nädalal peetud inauguratsooniloengu «Elulood kui mälutöö» järel läks arutlus sellelegi, miks on raamatupoodides elulood nii populaarsed.
/nginx/o/2022/06/02/14598348t1hbc15.jpg)
«Tegelikult ei tea, võib vaid oletada,» vastab Ene Kõresaar. Ta ei taha tuua paralleele sellega, et eestlastele meeldib kroonikat lugeda ning jutusaateid kuulata ja vaadata. Kuigi natuke võib see põhjus seal olla, kuna jutustamine kui teraapia on meie kultuuris nii levinud.
Mõni saab elulooraamatust tuge, mõni leiab lohutust, aga mõnel on lihtsalt uudishimu. Ostetakse ju nende inimeste biograafiaid ja autobiograafiaid, kes on elanud sel samal ajal, mil lugejagi. «Mu meelest on see väga tervitatav uudishimu, kui soovitakse teada saada, kuidas teised on sedasama aega kogenud,» leiab Ene Kõresaar.
Elulugude buum
Etnoloogiat õppiva Ene Kõresaare kutsus ühenduse Eesti Elulood juurde aastaid tagasi Rutt Hinrikus pärast seda kui Ene Kõresaar oli 1990. aastatel Baseli ülikooli õpingute ajal teinud hulga intervjuusid Šveitsi eestlastega. Ta tegi neid sellepärast, et Rootsi ja Kanada eestlaste lugude kõrval näis Šveits nii kõrvaline koht.
Aga et samal ajal oli ka Eestis elulugude üleskirjutamise buum lahti läinud, ilmusid nii elulooraamatud kui ka antoloogiad, saidki Ene Kõresaare uurimisvaldkonnaks edaspidi mälu ja elulood, eriti teise maailmasõja ja nõukogude perioodi mäletamine.
Eestis algas kõik pihta aga palju varem, juba enne laulvat revolutsiooni. Siis, kui raadiomees Lembit Lauri asus 1970. aastatel tegema saatesarja «Kirjutamata memuaare». See sai Eesti Raadio üheks kõige kuulatavamaks sarjaks, mis sest, et nõukogude tsensuur nende kallal toimetas. Aga inimesed said ikka aru, millest jutustajad tegelikult rääkisid.
Kohalikud rajooniajalehed tegid samuti pikki intervjuusid huvitavate inimestega. Elulooline kogemus hakkas end koguma ja võttis aina uusi vorme. See kõik näis väga fragmentaarne, aga see oli juba kogu ühiskonda hõlmav.
Aga kui siis, mil inimest ei ole, jääb alles midagi, mis selgitab, kes ta on olnud, aitab see mahajääjatel leinaga paremini hakkama saada, ütleb Ene Kõresaar.
Mismoodi teadlane eluloointervjuud teeb?
Ene Kõresaar rõhutab, et inimene peab ennast hästi tundma. Intervjueerija peab temasse ja ta lugudesse eetiliselt suhtuma. Intervjueerija peab aitama inimest viisil, et tulemuseks oleks võimalikult hea «materjal», aga et inimene ise ei tunneks, et see kõik on temast otsekui välja sikutatud.
Mis tagab suuliste lugude ausa tõlgendamise?
«Tuleb olla võimalikult lähedal sellele, mida inimene ütleb,» leiab Ene Kõresaar. «Et sa mitte ei kuule omaenda mõtteid, vaid võtad selle, mille inimene ütleb, esmase tõendina.»
Olulisim selgub, kui kuuldut saab võrrelda teiste lugudega. Ajaloolise konteksti arvestamine on samuti oluline. Ka on vaja olla tähelepanelik: kuna inimene jutustab oma elu tagantjärele ehk tagasivaatavalt, siis on vaja hoida see, mida ta minevikust räägib, kogu aeg olevikuga kontaktis. «Kui sa lõpuks kirjutad inimeste jutustuste põhjal midagi mineviku kohta, siis sa pead kogu aeg näitama, millal oli see jutustamise aeg ehk praegu,» rõhutas Ene Kõresaar. «Dialoog mineviku ja oleviku vahel peab olema esil.»
Nüüd elame aastas 2022. Meid on kurnanud koroona ning just praegu me koduukse taga sõda. Mida oleks inimestel varasematest elulugudest õppida?
Ene Kõresaar vastab, et paljude lugude üleskirjutamise motiiv on olnud tõesti ka hoiatus tulevastele põlvedele – aga õpib see, kes tahab õppida! Õppida oleks sealt seda, kuidas poliitilises ja vaimses surutises ning eetilistes ebakindlates oludes toime tulla.
«Praegugi elavad inimesed dilemmades. Nõukogude aja mustvalgetes toonides kogemused aitavad meil omaenda dilemmasid ära tunda,» leiab Ene Kõresaar.
Uued kannatuselood
Tartu ülikooli teadlased tegelevadki juba ka Ukraina sõjapõgenike elulugudega. Omaelulooline kogemus ei pea Ene Kõresaare sõnul olema ainult kirjutatud elulugu. Kogemust peegeldavad ka väiksed fragmendid näiteks sotsiaalmeediast. «Kui praegusest sõjast rääkida, siis see on nii oma kogemuse väljendamine kui ka mäletamise poliitikale suunatud tegevus, et kuidas me peame seda sõda mõistma,» ütleb ta.
Kas teadlased uurivad elulugudes ka head ja helget?
20. sajand ei ole ühegi põlvkonna jaoks olnud muidugi üleliia helge periood. Samas on Ene Kõresaare sõnul elulugude helged jooned need, mis on inimühiskonda iseloomustanud läbi aegade. Soojad suhted, armastus laste vastu, töösaavutused, edu. Kõik inimlik pool elust.
/nginx/o/2022/06/02/14598349t1had2a.jpg)
Miks on kasu võiks olla lähedaste elulugude teadmisel ja kogumisel omaenda pereringis?
«See ei olegi nii ebaloomulik, pigem loomulik, et inimesed ei taha neid vanu lugusid alati kuulata,» vastab Ene Kõresaar. «Mõnikord ei soodusta seda omavahelised suhted. Ka ei pruugi need lood seostuda ajaga, kus inimene praegu elab. Aga kui siis, mil inimest enam ei ole, jääb temast alles midagi, mis selgitab, kes ta on olnud, aitab see mahajääjatel leinaga paremini hakkama saada. Ka on oluline, et neil mahajääjatel oleks lahkunust midagi edasi anda järgmistele, kes teda ei mäleta. Ega siis juuri tunnetata ainult elavatega, vaid ka nendega, keda enam ei ole.»
Ukraina sõjapõgenike lood
Tartu ülikooli ettevõtmise «Eestisse varju. Ukraina sõjapõgenike lood» eesmärk on sõja tõttu Ukrainast lahkunud ja Eestisse jõudnud ukrainlaste kirjapandud lugude kogumine ja vahendamine nii kultuuriavalikkusele Eestis kui ka Eesti Ukraina kogukonnale. Samuti on see oluline rahvusvahelise teadustöö kontekstis.
Kirjandusteadlase Leena Kurvet-Käosaare sõnul aitab lugude kogumine säilitada mälestusi sõjast ning hoida ja toetada Ukraina mälu. Samamoodi aitab see tutvustada siia jõudnud ukrainlaste lugusid ja elusid, luues nii neile võimaluse end oma lugude kaudu paremini tunda ja Eestis paremini sisse seada.
Elulugudel põhineva teadustöö eesmärk on analüüsida põgenemiskogemuse kujutamise ja sellest jutustamise viise, sõja- ja põgenemiskogemusega toimetuleku viise ning niisuguse kogemuse kirjaliku vahendamise võimalikku mõju. Autorite kaitseks nende elulood anonüümitakse. Elulugude kirjutamise ülekutset levitatakse isiklike kontaktide kaudu, sotsiaalmeedias ja Ukraina kultuurikeskuse kaudu. Esimesed elulood on juba talletatud.
Allikas: Leena Kurvet-Käosaar