Doronini tõmbas korvpalli adrenaliin

Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna mängija Marek Doronini viieaastane poeg Patrik Frej astub isa jälgedes. Ema Kristini sõnul on pojal peas kõikide Tartu mängijate nimed ning koduski käib lõputu korvpallimäng. Foto: Kristjan Teedema

Mind tõmbas korvpalli juurde adrenaliin ja võidutahe, ütleb kaheteistkümnendat hooaega Tartu esindusmeeskonnas mängiv Marek Doronin (29), kes teeb oma parimat hooaega ning kannab esimest korda talle usaldatud kaptenirolli.

Jüri Neissaare käe all alustanud Doronin sattus korvpallitrenni viiendas klassis. «Enne käisin ka kergejõustikus ja jalgpallis, aga kuna ema mängis korvpalli, siis ta soovitas, et prooviksin kossu ka,» meenutab terve elu Tartus elanud Doronin ning lisab, et korvpall tundus algusest peale see õige.

«Kui esimest korda trenni läksin, siis oskasin juba sammudesse minekut ja mõlema käega natukene põrgatada. See kuidagi sobis ja tundus olevat minu jaoks. Ja kuna läks hästi, siis polnud enam põhjust otsida uusi väljakutseid,» räägib 17-aastasena esimest korda Eesti meistriks tulnud Doronin ega kahetse tehtud valikut.

«Need on väga toredad aastad olnud. Ma arvan, et meil on siin Tartus olnud läbi aastate üks parimaid võistkonna õhkkondi ja mulle on see nagu teine kodu,» lausub Doronin ja näitab TÜ spordihoone kos­­sumeeskonna riietusruumi pingil legendaarset Gert Kullamäe toodud makkraadiot ning nurgas seisvat Georgi Tsintsadze näopildiga lippu.

Kõigi vastu hea

Kui küsida Doronini meeskonnakaaslastelt tema kohta iseloomustust, siis jääb kõlama rõõmsameelsus ja positiivsus. See ei lähe aga kuidagi kokku levinud arusaamaga, et edukas korvpallur peab olema piisavalt nahaalne?

«Jah, seda on mulle öeldud, et see on minu puudus. Paljud on väitnud, et pole mind näinud kunagi vihastamas ega kujutagi ette, milline ma siis oleksin. Ju mul on selline natuur, et näen elu rõõmsamates värvides,» naerab Doronin ning tunnistab, et siiski on tedagi ärritavaid asju.

«Mind ei vihasta palliplatsil teiste eksimused, kuid ärritab see, kui ma üritan anda endast parima, aga teised seda ei tee. Samamoodi on ka elus. Kui ma üritan teiste vastu hea olla, siis ma tahan, et ka minu vastu käitutaks samamoodi,» selgitab korvpallur ning lisab, et ei jäta kunagi vimma kauaks õhku. «Sellepärast ma ei mäletagi neid seiku.»

Sel hooajal esimest korda kaptenirolli kandev Doronin üritab ka meeskonda võimalikult positiivses meeleolus hoida, ergutada ja toetada. «Ma ei ole selline natuur, kes paneks kedagi otseselt paika või läbi sõimaks,» lausub ta. Do­­ro­­nin rõhutab, et on väljakul pigem meeskonnamängija, mitte soleerija.

Viimased aastad on Doro­­nini elu kõvasti muutnud, sest lisaks korvpallile tuleb nüüd täita ka isakohuseid – eelmisel nädalal sai viieseks tema poeg Patrik Frej. «Kui ma ei mängi, siis üritangi võimalikult palju aega oma pojaga veeta. Heal juhul ongi nädalas vaid üks vaba päev ja ega muuks palju aega polegi,» lausub juba kuus aastat abielumehe põlve nautinud Doronin.

Abikaasa Kristini sõnul on Marek väga-väga hea isa. «Ta viitsib lapsega tegeleda ja mängida, eriti korvpalli,» lausub Kristin, kes on juba harjunud sellega, et hommikul on mees trennis ja õhtul mängul.

Pereelu on aga tuntavalt vähendanud varem sõpradele kulunud aega, kuid praegugi suhtleb ta kõige rohkem meeskonnakaaslaste Asko Paade, Silver Leppiku ja Timo Eichfussiga.

«Käime ikka üksteisel külas ja leiame ühiseid tegevusi, aga eks need noore poisi pullitamise ajad jäävad juba minevikku,» lausub Doronin. Ta meenutab, kuidas Kääriku laagrisse minnes võeti Leppikuga alati kaasa suured monitorid ja arvutikorpused.

Uuesti õppima

«Need olid lõbusad ajad. Olime siis oma arust hullud arvutimängukunnid. Ikka NBA ja jalgpall. Hiljem tulid ka playstation`id, aga nüüd enam mitte. Siis otsisid peale trenni ikka lõbu ja mängu, aga nüüd loetakse hotellitoas pigem raamatuid,» lausub korvpalli tõttu ülikooliõpingud pooleli jätnud Doronin ega välista, et läheb kunagi uuesti kõrgharidust omandama.

Doronini pikale korvpallurikarjäärile tagasi mõeldes ei saa üle ega ümber vigastustest, mis on nii mõnegi hooaja ära rikkunud.

Tõsisem neist oli 2002. aasta kevadel, kui poolfinaalmängus saadud peapõrutus lõi ta pooleks aastaks rivist välja. Väiksemaid venitusi ja väänamisi on olnud teisigi. Kõigest hoolimata loodab Doronin mängida veel kaua.

«Meil on riietusruumis nali, et mina ja Asko oleme nagu Maldini ja Alvertis (pea kogu elu ühes klubis mänginud jalgpallur Paolo Maldini (AC Milan) ja korvpallur Fragiskos Alvertis (Panathinaikos) – J. O.), aga eks ma mängin senikaua, kuni tervis lubab. Üritan Alvertise rekordi üle lüüa,» naerab Doronin, kuid ei välista ka välismaale siirdumist. Enne seda lubab Doronin aga Tartusse tuua järjekordse meistritiitli.

Arvamus

Gert Kullamäe
TÜ korvpallimeeskonna peatreener

Marek on selle generatsiooni mängija, kes on praegu jõudnud parimasse mängijaikka. Mina olen siin klubis kuuendat aastat ja ma arvan, et Marek teeb praegu oma parimat hooaega.

Tema tugevaim külg on universaalsus. Me saame teda kasutada nii väikese kui suure ääre koha peal, kuigi pikkust ei ole tal võib olla suurele äärele piisavalt. Samas on tal omadused, mida ta suudab väga hästi enda ja meeskonna kasuks pöörata. Tema trump on positiivsus ja rõõmsameelsus. Hea on omada meeskonnas mängijat, kes vaatab asju positiivses võtmes.

Üks mänguelement, mille kvaliteeti ta saaks parandada, on viskekindlus. Ta on tegelikult hea käega ja võimeline hästi tabama, aga paraku on vise ebastabiilne. Kui ta suudab muutuda stabiilsemaks, siis on teda kaugemalt veelgi raskem katta.

Mõnikord on ta ka natuke liiga tuisupea. Teeb lihtsas olukorras liiga kergeid vigu. Eks mängutarkust ja kogemust tuleb tal aastatega aina rohkem juurde ja treenerina ma tahaks, et ka väikseid vigu oleks võimalikult vähe.

Silver Leppik
Sõber ja meeskonnakaaslane

Tunneme Marekiga teineteist vähemalt kümme aastat. Inimesena on ta hästi soe ja tore. Ta ei solvu kunagi ja on hea sõber, kellele võib alati toetuda. Ta on ka suur laulumees ja me oleme ju see telekamängu generatsioon.

Viimasel ajal on pere palju aega ära võtnud, aga varem sai ikka koos väljas käidud ja suvel isegi koos jaanipäevi peetud.

Mängijana on ta alati olnud väga võimas võitleja ja tahtejõudu on tal kõvasti. Tema suurim miinus on olnud vigastused, aga ta on tugev võitleja. Ma arvan, et Marek jääb korvpalli juurde nii kauaks, kui tervis lubab. Füüsiline pool on tal väga hea, kuigi vigastusi on olnud.

Ma arvan, et vähemalt viis aastat mängib ta kindlasti veel. Tal on kõik eeldused olemas, et ka välismaale minna. Loodus on talle palju andnud: hea hüppevõime, kiiruse ja liikuvuse.