Oletame, et ma asun 110 meetri tõkkejooksu starti. Reeglid, mis mulle ja mu konkurentidele ette antud, ütlevad, et me peame igaüks omal rajal jooksma 110 meetrit, ületama kümme tõket, mille kõrgus on 106,7 cm. Lihtne ja selge.
Vahur Kalmre: miljonikroonine õppetund
28. veebruar 2012, 09:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei käitu aga nii, nagu ette nähtud. Enne starti soojenduse ajal ma lähen ja kõrvaldan kümnest tõkkest viis – teised viis jätan paika, et tõkkejooksust ei kujuneks lihtsalt sprint. Tõkkeid ikkagi on. Nendest viiest tõkkest aga keeran kaks veel jooksurajaga pikkupidi, nii et saan neist mööda lipata. Kohtunikud kiidavad mind selle eest. Tehtud! Loomulikult ma võidan.
Kuigi see näide on ehk hullult konstrueeritud, võib öelda, et umbes nii on käitunud Tartu linnavalitsus, korraldades kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone arhitektuurivõistlust. Oli ju sellel võistlusel kaks peamist nõuet: detailplaneering, mis andis ette uue maja mõõdud ja asukoha, ning kahe asutuse soovid, mitu ruutmeetrit nad oma heaks eksisteerimiseks vajavad. Lihtne ja selge.
Paraku aga pidid võistluse korraldajad pärast nentima, et ükski võistlustöö ei vastanud esitatud nõuetele. Vähe sellest, abilinnapea Raimond Tamm lausus, et kui üritada võidutööd planeeringunõuetega vastavusse viia, tuleks nii raamatukogul kui kunstimuuseumil teha suuri järeleandmisi.
Kuidas seda nüüd tõkkejooksul juhtunuga võrrelda? Et kui võit ikkagi välja kuulutada, tuleks ka äravõetud tõkete kohtadest möödajooksmine kvalifitseerida tõkke ületamiseks, sest jooksusamm oli piisavalt pikk, et see hüppena näiks, kuigi tõket, mida ületada, polnudki ... Oi, jumal!
Muidugi tuleb veel lisada, et kuigi linnavalitsus andis jooksu võitjatele rahalised auhinnad siiski välja, ei anna kultuuriministeerium raha, et võitja olümpiamängudele saata. Ehk kui asi jälle ühismaja ehitamisele taandada, siis võitjad said hoolimata valskusest auhinnad kätte, kuid maja ehitama ei hakata, sest riik ei anna raha. «Selle konkursi tulemuste baasilt edasi minna ei ole võimalik,» ütles Tamm.
Niisugust reeglite ja nende rikkumiste pundart nagu nüüd ei ole Tartu linnavalitsus vist varem kokku keeranud. Üks käsi mõtleb välja reeglid (detailplaneeringu), teine käsi laseb konkursil neid reegleid rikkuda, kolmas käsi otsustab, et võitjaga ei sõlmita projekteerimiseks lepingut, ning neljas käsi ehk linnapea võtab asja kokku: nad ei olevatki tahtnud välja selgitada üksnes seda, kas mahub või mitte, nad olevat tahtnud näha, millist visiooni on võimalik selle hoone puhul kasutada. Punkt.
Ei ole punkt. Kogu see kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu arhitektuurivõistluse kammaijaa – vabandust kehva sõna pärast, aga nii see välja paistab – läheb maksma 60 000 eurot ehk miljon krooni. Läheks maksma veelgi enam, kui rahaks arvestada ka paljude ametnike tööaeg, mil nad võistlusega küll linnavalitsuses, küll žüriis, küll mujal on tegelnud. Nad oleksid võinud ju sellel ajal teha midagi targemat kui korraldada konkurssi, mille reeglitest ja nõuetest keegi kinni ei pea. Ja mille tulemust linnaruumis pole ega tule.
See on olnud nagu lumepall, mis ükskord veerema hakanud ning mida Urmas Kruuse linnavalitsus pole suutnud peatada. Lumepall sõitis linnavalitsusest üle ja kukkus üle Emajõe veere jõkke. Midagi ei jäänud järele. Ainult miljonikroonine arve. Kas selle linnavalitsuse õppetunnid ei lähe meile juba liiga kalliks ... See pole tegelikult küsimus.