Toomas Jürgenstein: hauad ja punamonument Raadi pargis

Toomas Jürgenstein Foto: Margus Ansu

Küllap ollakse üsna üldiselt nõus väitega, et surnud peaksid ikkagi puhkama kalmistul pühitsetud mullas. Raadi pargi ühishaudadesse viidute puhul oleks loogiline paik selleks lähedal asuv Tartu sõjaväekalmistu.

Viis aastat tagasi trükkis üks ajaleht ära mu arvamuse Raadi monumendi kohta (Õhtuleht, 25.7.2017). Ütlesin toona: «Monument on osa valusast ajaloost, mida me ehk meelsasti meenutada ei taha, kuid millest ühtegi salmi enam välja ei võta. Vahel olen sellest monumendist mööda sörkides mõelnud ka lihtsõdurite peale ja meenutanud, kuidas Clive S. Lewis kirjutas oma raamatus «Lihtsalt kristlus» leppimisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.» Loodan südamest, et Lewise usku leppimisse võib laiendada ka teise maailmasõja kohta. Seega mina seda monumenti ei liigutaks.»

Ma ei häbene oma tookordset arvamusavaldust ka praegu. Mõtlen vaid, et oleksin pidanud lisama oma mõtetele ettepaneku monumendil olev kiri eemaldada, sest mingilgi kombel ei ole memoriaal püstitatud vabastajatele, keda Tartu tänulikult mäletab.