Mihkel Truman: vajame haritlasi, mitte diplomiomanikke

Mihkel Truman Foto: Johanna Hints

Olen näinud eesti keele üliõpilasi, kes sooritavad esimesel kursusel emakeele õigekirja eksamit viis, kuus, seitse korda, ja ajalootudengeid, kes ei oska sajandit määrata või ei tea, kumb toimus kronoloogiliselt varem, kas I või II maailmasõda. Kas kõigi soovijate diplomini lohistamine peaks ikka olema kõrghariduspoliitika ülim paleus?

Muidugi võib imestada, et haridus- ja teadusministeeriumi algatused ülepea enam kelleski kummastust või hämmingut tekitavad, sest vähemalt siinkirjutaja pole aastaid kohanud ainsatki teadlast ega õppejõudu, kes oleks mõistnud ministeeriumi suurema osa ettevõtmiste motiive või kaugemaid eesmärke. Rääkimata nende toetamisest.

Kui palju ministeeriumis ülikoolide tegelike murede vastu huvi tuntakse ning millistena kõrghariduse rolli üleüldse nähakse, ei oska paraku öelda, ent hiljuti teatavaks tehtud eelnõu, mille eesmärk olevat luua rohkem õppekohti kõrgkooli astujaile, tekitab igatahes piisavalt küsimusi, et püüda neid akadeemilise kodaniku vaatenurgast veidigi lahata.