Mirko Traks, Kristjan Talistu ja Karin Bachmann: Miks on uuenenud Oa tänav just niisugune? (3)
Linnatänavat kavandades tuleb arvestada nendega, kes liiguvad aeglasemalt, tahavad rohkem puhata ja kelle silm seletab kehvemini.
Oa tänava projekteerimine sai alguse aastal 2016, mil väljastati projekteerimistingimused. Kõik algas autodele mõeldud ruumist, nagu tavapäraselt. Linnavalitsuse soov oli toona 5,5 meetri laiune sõidutee. Bussiliiklust tänavale ei plaanitud ja see sõidutee laius tundus meile, projekteerijatele, priiskamisena kergliiklejate arvelt. Linnavalitsusega peetud mitmete koosolekute tulemusena otsustati teha viis meetrit lai sõidutee ja anda vabanenud pool meetrit kergliiklejatele mugavamaks ja ohutumaks liiklemiseks. See lahendus jäi sahtlisse.
Aastal 2020 klopiti projektilt tolm kindla sooviga Oa tänav valmis ehitada. Aastatega olid muutunud mõtted tänaval kulgeva liiklusega. Nüüd oli linnal soov Oa tänavale bussiliiklus panna ja selle tõttu naasis päevakorda 5,5-meetrine sõidutee, mis tähendas, et kõnniteid pidi hakkama kitsamaks tegema.
Oa tänaval on fassaadist fassaadini umbes 12,5 meetrit. Kui sellest 5,5 meetrit läheb sõiduteele, 2,5 meetrit parkimisele ja meeter kõrguserinevuste ühtlustamisele, jääb ühele kõnniteele laiust 1,5 ja teisele kaks meetrit, mis on kõike muud kui mõnus jalakäijale ja ratturile. Ühel korralikul tänaval on veel haljastus, rattaparklad, pingid ja muud väikevormid. Mahutada tuli bussipeatus. Seetõttu pidi sõiduautode parkimise alad erandkorras kitsendama kahe meetrini, kohati sai parkimine asendatud tänavahaljastuse ning istumisvõimalustega.
Rohkem rõhku tuli pöörata kitsastel kõnniteedel liiklejate ohutusele ning kasutada tähelepanu teravdavaid meetmeid.
Herne tänava poolse kõnnitee katteks on Oa tänaval valitud mitmesuguse tooni, kuju ja suurusega betoonkive, graniitkatet ja munakive. Erinevad materjalid, kivilao mustrid ja värvid moodustavad kui lapiteki, mis on sama kirju nagu Supilinn ise: kannab edasi Supilinna pealtnäha korrapäratust, mis aga tegelikult on kord. Kõnniteel loovad korda lapitekke meenutavate platsikeste vahele jäävate ühenäoliste ja tavaliste hallide betoonkividega laotud kõnniteed, mis ühendavad erineva suuruse ja iseloomuga platse. Samuti on korda näha hooviväravate juures, kus on alati kasutatud liiklejate tähelepanu suurendamiseks punast värvi betoonkivi.
Projekteerija reageerib liikluskultuurile ja reaalsetele sündmustele tänaval ning hoovi suunduvate punaste teede eesmärk on teavitada kõiki liikluses osalejaid: vaata ette ja arvesta teistega!
Korrapäratus (lapitekimustrisse laotud kõnniteeosad) hakkab silma tänavanurkades, bussipeatustes, lasteaia juures ja muiski paigus. Küll mõnevõrra vähem kui algses, laiemate kõnniteedega projektlahenduses.
Avalikel aruteludel sooviti asfaltkattega kõnniteed Emajõe-poolsele tänavaküljele. Asfaldi kasuks otsustati just jalgratturite, rulluisutajate, lastekärutajate ja teiste selliste kulgejate liikumismugavuse tagamiseks. See tänavapool on mõeldud kiireks ja takistamatuks tänava läbimiseks nii kohalikele kui ka näiteks juhuslikult Supilinna kaudu Tähtverre suunduvatele n-ö külastajatele. Ka nendele, kes Supilinna spordiparki teel. Kui kiirused suuremad, vajab rohkem tähelepanu ohutus.
Hoovidest väljuvate sõidukite juhid hakkavad tänava sihti üldjuhul nägema alles siis, kui kolmandik autost on juba tänaval. Kergliiklejatega arvestavad juhid veeretavad autonina hoovist välja vaikselt ning veendudes, et kõnniteel liiklejale ette ei sõideta. Kahjuks näeme üsna tihti linnas mujalgi seda, et hajameelselt sõidetakse hoovist välja, veendumata, ega nõrgemaid liikluses osalejaid lähenemas ole. Ei oska ka ratturid ja jalakäijad sellistes kohtades olla küllalt tähelepanelikud: sissesõidud on kohati üsna hästi maskeeritud.
Projekteerija asi ei ole lahata, kelle tõttu õnnetused juhtuvad, kes oli tähelepanematu või kes liialt kiirustas. Projekteerija reageerib liikluskultuurile ja reaalsetele sündmustele tänaval ning hoovi suunduvate punaste teede eesmärk on teavitada kõiki liikluses osalejaid: vaata ette ja arvesta teistega! Kui tänav on vastne, võivad punased sissesõidud tunduda liiga kirevad. Ajapikku toon tuhmub, aga jääb siiski eristatavaks.
Oa tänava projekteerimise alates oli Supilinna seltsi kindel soov saada munakivikattega parkimiskohad. Erinevatel põhjustel neid ei tulnud. Selle asemel idanes mõte kasutada üledimensioneeritud munakivi teiseste istumiskohtadena. Tänaval on lisaks pinkidele tarvis ka servi, ääri ja muid vorme, kuhu end hetkeks puhkama sättida, kuhu kotti toetada. Selleks, et kivil istumine oleks mugav ja soe (ka talvel), sündis Kiva – kummisegust tagumikulohkudega poollooduslik iste. Päike soojendab kummikatet, mis hakkab toimima istmesoojendusena ja on ootamatult mõnus istumine eriti varakevadisel jahedal ajal, kui kivi ise on veel külm.
Küllap paraneb liikluskultuur ja ühel päeval ei olegi enam tarvis ristumisi tõuksi- või autohirmus punaseks värvida.
Projekti avalikul arutelul diskuteeriti liiklust rahustavate meetmete üle, mida oleks sobilik Oa tänaval ja Supilinnas üldisemalt rakendada. Tolleks ajaks oli Herne tänava remondi lõpp paari aasta tagune asi. Sealse liiklust rahustava meetmena kasutati tõstetud ristmikke, mis samaliigiliste teede ristumisel tundub mõistlik valik.
Paraku sai üsna pea selgeks, et raskemate sõidukite – bussid, veoautod – sõit üle nende tähendas pehmel Supilinna pinnasel vibratsiooni, mis kandus edasi ka ristmiku lähedal asuvatesse majadesse. Väidetavalt klirisesid klaasid kapis iga kord, kui buss mööda sõitis. Kasutusel võeti uus abinõu – šikaanid, mis kitsendavad teed visuaalselt ja juhid võtavad hoogu maha, kuigi tegelikult sõiduruum ei vähene.
Supilinna gentrifikatsioon (kehvemasse linnaossa hakkab kolima keskklass – toim) on hoos, kuid õnneks on tegu endiselt väga kireva elanikkonnaga linnaosaga. Arvamusi on erinevaid ning mõned lähevad omavahel vastuollu. Projekteerija ja tellija teevad lõpliku valiku, pidades silmas ennekõike turvalisust. Ka neil päevil on sotsiaalmeedias sõnavahetusi, kus kellegi arvates on tänav liiga lai ja seal saab kihutada, teiste arvates ei mahu enam üldse sõitma. Või et istumiskohti olevat liiga vähe, samal ajal kui ainult istuda justkui saabki.
Linnatänavat kavandades tuleb arvestada nendega, kes liiguvad aeglasemalt, tahavad rohkem puhata ja kelle silm seletab kehvemini. Telefonikõnes antud tagasiside põhjal rõõmustas üks pensionär võrdselt nii punaste ristumiste kui ka Kivade üle: väravad hakkavad juba kaugelt silma ja istuda saab sagedamini kui mitmesaja meetri tagant.
Väikelastele ja eakatele sobiv ruum on kohane kõigile teistele. Küllap paraneb liikluskultuur ning ühel päeval ei olegi enam tarvis ristumisi tõuksi- või autohirmus punaseks värvida. Praegu veel peab ja ega see kelleltki tükki küljest ära võta, vaid, vastupidi, väldib tükkide tekkimist.