L, 28.01.2023

Kriisid tõstsid potipõllunduse taas ausse

, Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika õppetooli juht, professor
Kriisid tõstsid potipõllunduse taas ausse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Olukorras, kus toiduainete hinnad üha kasvavad, muutub oma aiamaa paljudele peredele eluliselt oluliseks, nendib maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor Rando Värnik. Ka tal endal on kasvuhoone ning sel aastal suurem peenramaa kui varem.
Olukorras, kus toiduainete hinnad üha kasvavad, muutub oma aiamaa paljudele peredele eluliselt oluliseks, nendib maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor Rando Värnik. Ka tal endal on kasvuhoone ning sel aastal suurem peenramaa kui varem. Foto: Sille Annuk

Hiljutise uuringu käigus tehtud intervjuus aiaviljade seemnete vahendajate ja istikute müüjatega kujunes tõdemus, et mitte kunagi viimase kahekümne aasta jooksul ei ole Eestis olnud nii suurt huvi seemnete ja istikute ostmise vastu kui tänavu.

See tõik näitab, et väga paljud meist on asunud ise kasvatama aiasaadusi. Huvi tärkab muu seas ka eestlaste toidulaua raudvara kartuli vastu.

Kohalik toidutootmine

Olime harjunud mugavalt ostma vajalikke toidukaupu poest ning iseenesest mõistetavalt usaldanud globaalsete tarne­ahelate toimimist. Kuigi näiteks Eesti piima- ja teraviljatootmine on piisavalt heal tasemel, et tagatud on isevarustatus ja toodangut saab eksportidagi, tuleb märkimisväärne osa toidusaadustest siiski välismaalt. Kuid mida teha siis, kui maailma raputavad kriisid?

Juba 2020. aasta kevadel alanud koroonaviiruse põhjustatud tervisekriis tuletas meelde kohaliku toidu tarbimise ja üksikisiku tasandil toidutootmise tähtsust. Toona suurenes huvi minna maale elama ja seal alustati endale aiasaaduste kasvatamist. Sellele reageerisid väikeettevõtted ja populaarsust kogusid n-ö lühikesed tarneahelad. Ikka otsiti üles toidutootjaist tuttavad, sugulased või sõbrad, kellelt soetada tuttava maitse ja kvaliteediga toitu.

Mitte kunagi viimase kahekümne aasta jooksul ei ole olnud nii suurt huvi seemnete ja istikute ostmise vastu kui tänavu.

Kirjeldatu on rohujuuretasandi stsenaarium toidutootmise keskkonnamõju vähendamiseks ja toiduga varustatuse tarneriskide maandamiseks. Toidusaaduste ja -ainete ning nende tootmisega seotud transport moodustab märkimisväärse osa kogu toidutootmise süsihappegaasi heitmest, seega võib väita, et tervisekriis avaldas positiivset mõju toidutootmise keskkonnajalajäljele, sest enam pööratakse tähelepanu kohapealsele tootmisele ja kohandutakse kohalike turgudega.

Kriisis looda endale

Kui varem oli kartuli kasvatamine jäänud potipõllumeeste seas tagaplaanile, siis nüüd on kartuliseemne ostukogused seda müüvate firmade hinnanguil kasvanud isegi kuni 50 protsenti võrreldes mitme viimase aasta keskmisega. Sealhulgas on märgatavalt suurenenud koduaedadesse soetatud kartuliseemne kogus. Kartuliseemne suurenenud nõudlust ilmestavad ka pakkujate kodulehtedel olevad läbi müüdud kartulisortide read isegi hinnatasemel 40–65 eurot tonni kohta.

Lisaks on sel aastal 15–20 protsenti suurenenud muude aed- ja köögiviljade, eelkõige kurgi- ja tomatitaimede ning seemnete ost, istikute hinnad on kerkinud ligi 30–40 protsenti. Siitki ilmneb tarbijate vaikimisi langetatud otsus, et kauakestvate kriiside ajal ei saa üleilmsetele tarneahelatele täielikult lootma jääda. Toidutootmine on strateegilise julgeoleku tagamise üks osa ja sellega kindlustatuse tähtsust ei tohi alahinnata.

Venemaa sõda Ukrainas on suurendanud toidu tootmise ning toiduga varustamise teadlikkust ja selle tähtsust eestlaste seas. Kena murulapike koduaias võib nüüd paista üha suuremale hulgale kaasmaalastest hea kohana peenardele või marjapõõsastele. Samuti kasvab huvi kursuste ja infopäevade vastu, mis tutvustavad toidutootmise alustamist, selleks tarvilikke tehnoloogiaid ja aianduse muid praktilisi nüansse.

Laskumata isetoodetud saaduse omahinna arvutusse, on siiski hindamatu üksikisiku panus väiksema keskkonnajalajälje kujunemisel enda toiduga varustamine juba ununema hakanud talupojatarkuste ja -oskustega.

Viimane on oluline olukorras, kui inimeste ostujõud on viimastel kuudel kiiresti vähenenud, eriti toidukorvi kallinemise tõttu. Meil ei jää muud üle, kui kohaneda nii rohe-eesmärkide kui ka võimalike kriiside mõjudega toidutarneahelatele.

Toidutootjaid ootavad aga keerulised ajad, mida aitavad üle elada targad IT-lahendused, nagu asjade internet ja suur­andmete oskuslikum kasutamine nii maakasutuse planeerimises kui ka tootmisotsuste kavandamisel.

Üha vähem kartulit ja köögivilja

  • 2018. aastal toodeti Eestis kartulit 88 000 tonni. Siin kasvatatu moodustas 79 protsenti Eestis tarbitud kartulist ja 48 protsenti värskest köögiviljast.
  • 2021. aastal toodeti Eestis kartulit kokku 71 170 tonni. Siin kasvatatu moodustas 66 protsenti Eestis tarbitud kartulist, värskest köögiviljast 44 protsenti.
  • Kui põllumajanduslike majapidamiste kasvatatut arvestatakse igal aastal, siis koduaedade andmeid uuritakse iga kümne aasta järel. Koduaedade viimased andmed 2020. aastal näitasid kõigi kultuuride kasvatamise suurt vähenemist.
Allikas: statistikaamet

KOMMENTAAR

Triin Kõrgmaa, ASi Salvest tegevjuht

Viimaste aastate kriisid on toonud päevakorda avatud maailmakorralduse kitsaskohad ning nendega tegelemine on tööstustele juba igapäevane.

Kui rääkida Salvesti seisukohast, siis õnneks oleme varunud enamiku oma vajaminevast köögiviljast juba aastakümneid kohalikelt põllumeestelt, kellega koostöö on pikaajaline ning seetõttu mõlemale poolele teada tingimustega. Salvest ostab oma tooraine kokku pigem suurematelt tootjatelt, kelle puhul on tagatud kvaliteedinõuete ja reeglite järgimine, et kindlustada lõpptoote kindel maitse ja kvaliteet.

Kui tööstused on juba pikalt teinud pingutusi toorme kadude vähendamiseks ja toidu raiskamise piiramiseks, siis võiks praegune kriis anda mõtlemisainet ka tarbijatele. Kuidas igaüks meist saab vähendada toidu raiskamist, -kadu ja äraviskamist. Iga valmistoode või ka tooraine on oma teekonna käigus kasutanud ressursse (vesi, energia, inimtööjõud jne) ning neid ressursse võiks iga tarbija väärtustada.

Ehk ostame ja tarbime vaid seda, mida tegelikult on vaja.

Märksõnad
Tagasi üles