Viieteistaastane koolitüdruk sõitis esikraamatu esitlusele limusiiniga

Mõnikord on nii, et elus ei lähe kõik ladusalt, aga unistused saavad vahel ikka teoks, teab Carmen Sofia Kivi, kes täna Karlovas oma raamatut esitles.

Harjutan, kuidas autogramme kirjutada, ütles Melliste kooli tüdruk Carmen Sofia Kivi päev enne oma esikraamatu esitlust. See võiks kõlada isegi tavaliselt, kuid kogu lugu on tavalisusest kaugel. Asi on selles, et pliiatsit kätte võttagi on temale raske. Pihku haarata muidugi, aga nii, et ladusalt kirjutada on hoopis iselugu, sest sõrmed ei kuula teda.

Tavaline ei ole ju ka see, et 15-aastasel tüdrukul raamat ilmub, aga ometi selle esitlus laupäeval oli. Kaante vahele on kogutud luuletusi ja lühijutte viimastest aastatest. Ja Carmen Sofia Kivi on õnnelik. «See on mu unistus, on alati olnud ja ma tunnen, et oleksin praegu nagu unenäos,» ütles ta.

Oma raamatust hakkas ta unistama kolm aastat tagasi, sest lood lihtsalt kogunesid ja kirjutamine on see, mille vastu ta kirge tunneb. «Ma lihtsalt mõtlen omi mõtteid, kui mingi olukord segab vahel, siis see kirjutis tulebki,» selgitas ta. Viimase aja tundmus on, et luuletusi on isegi lihtsam kirjutada, sest emotsiooni saab endast kiiremini välja, lugude kirjutamine nõuab aega. Ta kirjutab arvutiga kiiremini küll kui pliiatsiga, ent ikkagi vaid ühe sõrmega, saatus on nii seadnud.

Iseseisvumise tunne

Kirjutamisega on selline lugu, et Carmen Sofia Kivi keha ei luba sama täisväärtusliku elu elada kui teistel viieteistaastastel. Sündimisel tekkinud hapnikupuuduse tõttu ei ole käed-jalad arenenud õiges tempos. Kõndida saab, aga mitte pikki vahemaid. Siis tuleb appi ratastool. Arvutiga kirjutada saab, aga raamatus lehekülge pöörata pole üldsegi lihtne. See on ebaõiglane, kui oled neljaselt lugema õppinud ja lugemine on teine kirg kirjutamise kõrval. Kui ta räägib, siis nõuab tekstist arusaamine natuke harjutamist. Aga lugude kirjutamine, see annab vabaduse. Mõte lendab ja keegi ei pea muretsema, kas ta saab üksi hakkama – saab!

Carmen Sofia Kivi saabus oma raamatu esitlusele valge limusiiniga. Foto: Raimu Hanson

«Kirjutamine ongi mu ainuke unistus, mõttetu on unistada muudest asjadest, näiteks iluvõimlejaks saamisest, ma ei saa ju ajas tagasi minna,» ütles Carmen Sofia Kivi.

Kui argistest asjadest rääkida, siis koolis on tal iga päev isiklik abistaja, aga end kunstnikuks koolitanud ema on siiski ka täiskohaga tugiisik. Kool on küll lähedal, buss ka käib, aga bussiga sinna üksi ei saa.

Tugiisikut on vaja selleks, et käia teraapias või üritustel. Carmen Sofia Kivil on kaks õde, aga ema leiab, et laps ei pea olema teise lapse hooldaja.

«Raamatuga saab Carmen teistele näidata, et ta pole lihtsalt üks erivajadusega laps, kes vajab pidevalt hoolitust, vaid et suudab ka ise midagi täiesti iseseisvalt teha,» rääkis ema Jaana Kivi-Saks.

Kirjutamise kirg

Mis edasi saab, selles Carmen Sofia Kivi veel päris kindel pole. Teda paelub ajakirjandus ja meedia, sest neil aladel saab palju kirjutada, aga ta mõtleb ka kirjanikuks olemisest ja on mõtisklenud ka kirjanduse uurimisest. Mine tea.

«Unistuste päev» on vastse raamatu pealkiri ja selle esitlus oli Karlova päevade osana Unistuste kohvikus.

Unistust aitasid täide viia heategevusfondi Minu Unistuste Päev vabatahtlikud, kirjastus Helios, LC Tähtvere, raamatu toimetas Riia Rõõmus ja pildid joonistas Kadi Romet.

SA Heategevusfond Minu Unistuste Päev viib ellu raskelt või krooniliselt haigete laste unistusi, et pakkuda lastele ja nende peredele emotsionaalset tuge, mis on oluline osa raviprotsessis.

Fondi tegevuse ja selle toetamise võimaluste kohta saab lähemalt lugeda veebileheküljelt www.minuunistustepaev.ee

Autogrammid oli plaan kirjutada varakult valmis järjehoidjatele, kus on ka Albert Einsteini mõttetera, et unistamine on palju tähtsam kui tarkus, kuna tarkusel on piirid, aga unistamine on piiritu. Sellele lisas Carmen Sofia Kivi, et pealegi on unistamine tasuta ning edasiviiv jõud, et alustada maailma muutmist enda ümber.