E, 3.10.2022

Ajaloolane ja õpetaja Hillar Palamets suri, tema pajatused ilmuvad edasi

Raimu Hanson
, ajakirjanik
Ajaloolane ja õpetaja Hillar Palamets suri, tema pajatused ilmuvad edasi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Hillar Palamets Keila raamatukogus 7. juulil 2017.
Hillar Palamets Keila raamatukogus 7. juulil 2017. Foto: Georg Kõrre

Täna, 20. mail ilmus Keila Leht, milles on 94-aastase ajaloolase Hillar Palametsa tänavu kirja pandud pajatus keskaja söögikommetest. Sama kuupäev märgib tema lahkumist maisest eluringist. Keila linn teatas suhtlusmeedias, et täna hommikul lahkus Keila linna aumärgi kavaler, elupõline ajalooõpetaja, mälestuste koguja ja raadiohääl Hillar Palamets (13. VII 1927 – 20. V 2022).

Hillar Palamets elas teadmisega oma peatsest kustumisest, pika elutee lõpulejõudmisest paar viimast aastat. Muude korralduste ja palvete hulgas oli ta avaldanud tütrele soovi saada endale urnimatus Tallinna metsakalmistul. Matmise aeg ei ole veel määratud.

Keila Leht hakkas Hillar Palametsa pajatusi avaldama 2014. aastal tollase lehe vastutava väljaandja Agu Veetamme õhutusel. «Nagu Palamets ütles, elas ta Keilas, aga talvitus Tartus,» meenutas Veetamm.

Tartu Postimees kohtus viimati Hillar Palametsaga, kes elas suure osa aastast Riia mäel Tartus, viis aastat tagasi suvel Keilas Vaikse tänava toona 80-aastase maja verandal. Ajakirjaniku soovil rääkis ajaloolane veidikene oma elu kõige olulisematest sündmustest.

Kõige olulisemad sündmused

Esimene neist oli sündimine Tallinna linna keskhaiglas 13. juulil 1927 kell 1.23. «Isa oli 43-aastane, töötas raudteepolitseis, ema oli 38-aastane,» ütles Palamets. «Ma olen vanade vanemate laps. Geenidesse mõjub see positiivselt, ma vananen ka aeglaselt.»

Aastal 1946 lõpetas ta 7. keskkooli kuldmedaliga ja 1951 Tartu ülikooli ajaloo osakonna kiitusega. Järgnes õpetajatöö Tartu meditsiinikoolis ja seejärel määrati ta Tartu 2. keskkooli, praeguse Miina Härma gümnaasiumi direktoriks.

Ajalooõpingute jätkumine Tartu ülikooli aspirantuuris, mida tänapäeval võiks võrrelda magistrantuuriga, lõppes sellega, et koolidirektorina töötanud noor mees pandi prodekaaniks. Dekaan oli Juhan Peegel.

«Prodekaan tegeles olme ja üliõpilastega, dekaan teadusliku töö ja õppejõududega. Peegel oli pea- ja välisminister, mina olin sise- ja karistav minister, Peegel oli hea politseinik ja mina olin halb politseinik. Seda ametit ei tahtnud keegi pidada,» meenutas Pala­­mets viis aastat tagasi Keilas.

Õppejõuna töötas ta ülikoolis 1996. aastani ning avaldas autori ja koostajana samal ajal mituteist raamatut. Niisama palju ilmus neid hiljemgi. «Minu eriala on ajalooteadmiste edastamine,» ütles ta. «Mistõttu ka raamatud ei ole mul uurimuslikud, vaid on õpikulised.»

Keila pajatused

Keila pajatused ilmusid sealses lehes mitu aastat ja nendest omakorda sai raamat «Pajatusi Keilast ja kaugemalt». Varsti leidis toimetus, et lugejate nõudlus on suur ning on ju ka muud huvitavat, mida Palamets võiks pajatada. Nii hakkasid tema kalligraafilise käekirjaga saadetised paari-kolme kuu jagu üheskoos ümbrikus toimetaja lauale ja sealt lugejate ette jõudma.

Keila Lehe praegune vastutav väljaandja ja toimetaja Evelin Povel võttis vastu kaks viimast ümbrikut, mille oma pajatustega oli lehes avaldamiseks läkitanud Hillar Palamets. Nendes lühikestes lugudes avaldub toimetaja sõnul väga tore jutustamise viis – ükskõik kui väike asi ei ole ka teemaks võetud, ikka pakub see väga head lugemiselamust.

Toimetaja avaldas lootust, et pajatusi jätkub avaldamiseks juulini. Veel loodab ta, et Hillar Palametsa lähedased leiavad tema koduselt laualt veelgi neid kirjapanekuid, mis olid valmis, kuid jäid ajaloolasel endal ümbrikusse panemata.

Märksõnad
Tagasi üles