4. LUGU. HARKIV ⟩ Tatjana Panasiuki meelest ei ole ukrainlased valmis veel Eestisse kiinduma
18. mai 2022, 23:49
Harkivist jääb Venemaa piirini 40 kilomeetrit. «Minu kodu on siin! Saltivka rajoon.» ütleb Tatjana Panasiuk (46). «Näete!» Hiireklikk kaardirakenduse tänavavaates viib sekundiga Harkivisse.
«Ongi minu köögiaken. Pruuniks värvitud raamiga. Ha-ha-haa,» naerab Tatjana. Millegipärast valmistab talle vana raami nägemine suurt rõõmu.
Tatjana kodutänav on neljarealine, suundub idast läände, kesklinna poole. Selle ääres seisavad üheksakorruselised majad, igaühel viis trepikoda. Tatjana korter on kolmandal, kõik aknad lõuna poole. «Oi, meil on palav korter,» õhkab ta.
Massaažis enne sõda
Milline näeb Saltivka välja praegu, sõja kolmandal kuul?
«Meie majal lendasid paljudel aknad puruks. Naabermaja viies sissepääs põles, rakett lendas kolmandale korrusele,» teab Tatjana, sest ta sõpradel on seal majas üheksandal korrusel korter.
Naabruskonna lasteaeda on samuti rünnatud. Kui sama tänavat pidi edasi minna, siis tolles 16-korruselises majas oli fitnessikeskus. Ka sinna lähedale lendas mürsk. «Seal käisin ma 22. veebruaril massaažis,» ohkab Tatjana. «Kujutage ette! Kaks päeva enne sõda laman mina massaažis, muret mitte mingisugust!»
Saltivka rajoonis elab 600 000 inimest. Rohkem kui Tallinnas. Harkiv ise on paljukultuuriline linn, ülikoolides õpib hordide kaupa välismaalasi. Hooajati võib seal elada ligi kaks miljonit inimest. «Niisugune linn on Harkiv,» lausub Tatjana uhkusega.
Tatjana Panasiuki elu oli samuti uhke. Kõik läks ülesmäge. Tatjanal on kaks kvalifikatsiooni: ta on raamatupidaja ja psühholoog-eraettevõtja. Tal on oma office, ustav klientuur. Juhendab psühhoteraapiatunde, korraldab psühholoogilisi mänge, tegeleb rühmatööga, nõustab lapsevanemaid ja paare, jagab konsultatsioone karjääri alal, innustab inimesi enda heaolule keskenduma.
«Ma teenisin hästi,» ütleb ta. «Ma ei kujuta ette, kas ja millal hakkaksin ma teie maal teenima nii hästi kui seal Harkivis. Nüüd tahan näidata meie suvilat!»
Tatjana lööb lahti Facebooki ja asub kruttima. «Näete, siin! Sugulased tulid külla, see oli täpselt aasta tagasi. Kuidas kõik õitseb! Milline ilu mul seal praegu on! Aga mina...» ütleb ta nutuselt. «Teerajakesed ja kivikesed, kõrge viilkatusega maja, selle all teine korrus, keldris garaaž. Ohh!»
Lahkus esimesel päeval
Viimane päev, mil Tatjana Panasiuk oma Harkivi kodus viibis, oli 24. veebruar. Pärast seda ei ole ta Harkivit näinud. «Kohe, kui kõik algas, sõitsin ma vanemate juurde,» selgitab ta. «Nad elavad üleval pool, Sumõ oblastis. Ma olen üles kasvanud sõjaväelinnas ja teadsin väga hästi, et kui ma kohe oma vanemate juurde ei sõida, ei pruugi ma nende juurde enam pääseda.»
Ma teenisin hästi. Ma ei kujuta ette, kas ja millal hakkaksin ma teie maal nii hästi teenima, kui seal Harkivis, ütleb Tatjana Panasiuk.
Nii just läkski. Ta vanemate linn pandi järgmisel päeval kinni. Tatjana ei ütle selle linna nime, ta ei taha tekitada vähematki ohtu kellelegi, kuna Putin on nii võimas ja nii hirmus mees.
Tollest kolmest nädalast Sumõ oblastis räägib ta vaid, kuidas poodidest kadus toit ja söödavat sai osta turult ainult sularaha eest. Kuidas inimestel sularaha ei olnud. Ja kuidas siis üks ettevõtja asus mööda linna tasuta piima laiali vedama. Kogu aeg püsis kõigil kukla taga hirm, millal venelased linna ära võtavad või kummale poole rindejoont nad jäävad.
«Esimestel päevadel me muidugi uskusime, et terve maailm aitab meid, et sõda ei kesta kaua,» räägib Tatjana. «Teisest küljest muidugi, see maailm ei ole mulle ka midagi võlgu...» Varsti jõudis kohale teadmine, et asi jääb venima. Tütar Daria Panasiuk (26), kes õpib Tartu ülikoolis esimest aastat bioloogiat, hakkas emale peale käima, et ta peab Eestisse ära tulema.
Kui sai selgeks, et linnake Sumõ oblastis on taas kindlalt Ukraina kontrolli all ja onupoeg jääb ta emale ja isale toeks, läks ülejäänu «lihtsalt». 19. märtsil jättis ta auto vanemate juurde ja asus mööda rohelist koridori seigeldes tulema. Vaheldumisi nii bussi kui ka rongiga, läbi laia Ukraina kuni Lvivini välja. Siis läbi Krakówi ja Varssavi Tallinna. «Tallinnast juba teadsin, kuidas Tartusse jõuda,» ütleb ta.
Tatjana oli Tartus varem viibinud kaks korda. 2018. aastal koos perega reisil olles ning eelmisel sügisel novembris, siis kui Daria juba siin õppis. Kuna igatsus tütre järele on kogu aeg suur, siis olid Tatjanal Harkivist Tallinnasse lennupiletid ära ostetud ka tänavu veebruariks ja märtsiks. Aga ühel päeval lennukid enam ei lennanud... Kõikide takistuste kiuste on ta ikkagi Tartus.
Hundi kiired jalad
Tatjana Panasiuk ei istu Tartus käed rüpes. Järgib vanasõna, et kui hunt on näljas, siis toidavad teda kiired jalad. Eesti keeles öeldakse: kel janu, sel jalad! Tuleb tegutseda, ennast ja oma oskusi pakkuda, ja teiste eest seista.
Tatjana on üks vabatahtlikke nõuandjaid Ekraani kinno rajatud keskuses, kuhu tartlased toovad annetusi ja kust ukrainlased endale hädavajaliku välja valivad. Tatjana sõnul on oluline, et hirmunud ja täiesti uude olukorda sattunud inimestele oleks nõu jagamas keegi oma. Ukrainlane, kes juba tunneb kohalikku elu ja suudab põgenikke ka vaimselt toetada.
Mis juhtub inimesega, kui ta kaotab kodu? Tatjana esitab vastuseks professionaalse mõttekäigu. Ühest küljest on kodu maja, mis annab inimesele peavarju ja mille inimene endale mugavaks ja armsaks teeb. Aga kui sõda viskab inimese sellest majast välja, siis kus see kodu on?
Võiks vastata, et ukrainlastel on kodu nüüd igal pool Euroopas, sest igal pool võetakse neid vastu hoolitsuse ja suure tähelepanuga.
Inimestel, kel valitseb hinges rahu ja tasakaal, on kodu südames kaasas kogu aeg – need inimesed kohanevad, ükskõik kuhu elu neid paiskab. Aga kui hinges on suured kaotused, palju üleelamisi, hirm ja ärevus, siis ei tule rahu- ja mugavustunne tagasi niipea.
«Ärge solvuge ukrainlaste peale, kui nad ei käitu just nii, nagu te eeldate,» sõnab Tatjana ja selgitab. Kui suures ohus olnud inimene jõuab sellisesse rahulikku paika, nagu praegu on Eesti, saab traumast tekkinud ärevus ta ikka aeg-ajalt kätte. Paljudel on häiritud uni, tekivad mäluprobleemid, ilmneda võivad südamerütmihäired. Inimene võib tunda keset rahulikku vestlust ärevust ega oska seletada, miks.
«Ka mulle endale, kui ma sellest teile räägin, kerkib praegu klomp kurku,» ütleb Tatjana ja koputab endale rinna peale. «Või ma lähen näiteks mööda tänavat, näen kõndimas lapsi mööda päikeselist kõnniteed. Ja see mõjub mulle nii, et ma hakkan nutma. See ei ole päris normaalne, et nähes õnnelikke Eesti lapsi tänaval liikumas, hakkan mina nutma.»
Tatjana räägib, kui erinevad on inimesed. Osa on kinnised ja suletud, ütlevad, et neile ei ole midagi vaja, on ülimalt tagasihoidlikud. Teised võivad ärrituda, muutuda agressiivseks, süüdistavakski. Et mis te meist tahate, mis te torgite, pole vaja, jätke rahule...
«Kiidan teie kaasmaalasi Alina ja Kalle Paasi, kes korraldavad Tartus just ukrainlastele mõeldud linna ja ajaloo ekskursioone, jagavad kultuurikalendrit. See on suurpärane,» ütleb ta. «Aga ma näen siin ka probleemi. Mitte kõik ei tule kaasa. Miks? Sest inimesed ei ole veel valmis avama oma südant, et kiinduda Eestisse ja hakata armastama seda maad siin. Nende süda on Ukrainas!»
ME EI TOHI UNUSTADA EGA VÄSIDA!
Kevad. Jahe ja heitlik, aga siiski kevad. Läheb soojemaks. Suvi ei jää tulemata ja koos sellega kosutavad hetked rannas, metsas, maal ja veel... Me kõik vajame puhkust, oleme selle välja teeninud.
AGA Ukrainas kestab SÕDA, jätkub võitlus vabaduse ja inimlikkuse eest. Ka meie eest. Paljud selle sõja tõttu kannatanud inimesed elavad nüüd meie keskel.
Seepärast ME EI TOHI UNUSTADA EGA VÄSIDA!
Ole hea ja leia võimalus toetada Ukrainat ja ukrainlasi ka täna ja homme.
Vaata: kriis.ee/aita-ukrainat või slava.ee
TPM