/nginx/o/2022/05/18/14559907t1hb1dc.jpg)
Kõige hirmsamad olid sõja kaks esimest päeva. Pommid plahvatasid üle terve Ukraina. Löögi sai ka üks Odessa lennuväli, teine löök tabas linna kütuseladusid. «Me ei plaaninud kodu maha jätta,» ütleb Svetlana Tšernjavskaja (47). «Me tõesti ei tahtnud seda...»
Svetlanal on suur pere: abikaasa Aleksander (45), lapsed Kolja (13), Saša (10) ja Tanja (9). Nad elavad Tartus 29. märtsist alates. Nende kodu on Odessas.
Häire, komandanditund
Sadamalinn Odessa on mööda Musta mere kallast pikaks venitatud. Kui arvutis kaardirakendus avada, on ekraanil kõik peo peal. «Meie elame sellel küljel, maja on siin! Seitse korrust. Näete, Mõkolajiv praktiliselt paistab,» kirjeldab Svetlana.
Mõkolajiv on võimas laevaehitus- ja tööstuslinn, asub Inguli jõe suudmes, Mustast merest 65 kilomeetri kaugusel. Vene relvajõud tegid katse Mõkolajivit oma kontrolli alla saada juba sõja kolmandal päeval. Lahingud käisid ka aprillis. Mõkolajiv jäi Ukraina kätte.
/nginx/o/2022/05/18/14559910t1h8c3a.jpg)
«Oma korteri teistest akendest näeme merd ja sõjalaevu,» jätkab Svetlana. «Kui uudistes räägitakse Musta mere linnade purustamisest, siis polnud raske ette kujutada, et kui Mõkolajiv langeb ning sealtpoolt tullakse, siis oleme meie esimesed, kes pihta saavad.»
Svetlana ei ole kartlik inimene. Ilmas on üldse väga vähe asju, mida Svetlana kardab. Kui kuskil pommitatakse ja sireenid huilgavad, siis ka see ei ole väga hirmus. Inimesed kohanevad, lapsedki jätkavad sõja ajal kaugõpet.
«Aga kui on õhtu ja jälle algab häire, siis küll ei tea, kuhu joosta,» räägib Svetlana. «Kas ajada lapsed üles? Aga mis edasi... Korralikku pommivarjendit meil ei ole. Maja kelder on vana ja madal, täis kuuma- ja külmaveetorusid, elektrijuhtmeid. Kui sinna minna ja kinni jääd, saab sellest su haud.»
Ainus, mida nad teha said, oli arvestada kahe seina reeglit. Reegel ütleb, et kui pomm lõhub ära esimese seina, siis teine sein võib pidama jääda. Svetlana pere viis liiget ning kass Monja ja koer Fox seadsid end elama koridori. Mees Aleksander asus palvetama.
/nginx/o/2022/05/18/14559912t1h8f0b.jpg)
«See igaõhtune pinge... Sõja algusest oli juba kümme päeva möödas, stress kogunes. Lõpuks hakkasid mul käed värisema,» lausub Svetlana ja võdistab õlgu. «Mees aga korrutab: me ei sõida kuhugi, me püsime paigal ja kõik läheb hästi. Mina mõtlen: tõesti, ei taha ju. Üle Ukraina igalt poolt kostab, kuidas teedel võetakse sihtmärkideks ka üksikuid autosid.»
Svetlana vajab hetke puhkust, hingab.
«Mis veel oli hirmus – komandanditund!» jätkab ta. «See algas sõja esimesel nädalal kell seitse õhtul. Linn tehakse kottpimedaks, jäävad vaid üksikud tuled maskeeringuks. Õues liikumine on rangelt keelatud. Meie koer on harjunud väljas käima aga kella kaheksa ja üheksa vahel!» Svetlana turtsatab, see ongi natuke naljakas.
Koos mehega koera pissitamas käies jäid nad aga patrullile vahele ja kogesid surmahirmu. «Ma saan suurepäraselt aru, miks nad meid diversantideks pidasid,» sõnab Svetlana. «Me paistsime pimedas kui kaks varju, kes end peita püüavad. Koer oli madalas maas, teda ei pruukinud nad näha. Ja liikuda ei tohtinud ju!»
Ühel hetkel sai Svetlana aru, kui tõsine see olukord on. «Ütlen Sašale, et kohe hakatakse tulistama, kuhu jookseme?» meenutab ta. «Maja välisukseni poleks me enam jõudnud. Siis märkan eemal üht valgustust, ütlen, jookseme laterna alla. Patrullauto on aga kohal ja juba teevad nad uksed lahti. Minul süda taob, kargab rinnust välja! Siis näevad nad meid valguse käes, näevad koera, ja lähevad ära...»
Jumal kaitseb ja hoiab
Otsust, kuidas talitada, oli niisiis äärmiselt raske langetada. Jumalateenistusel rääkis papp, et kõik läheb hästi, et jumal hoiab ja aitab ning ei ole vaja kuhugi sõita. Svetlana uskus aga oma sisetunnet rohkem kui jumalat. Asus välja arvutama rakettide trajektoore.
/nginx/o/2022/05/18/14559960t1hf841.jpg)
Arvutus nägi välja selline. Mõkolajivi poolt teele saadetud raketid ei taba suure tõenäosusega nende elurajooni ülemisi korruseid – ülemised on ohus siis, kui pommid langevad otse taevast. Tõenäoliselt ei taba need raketid ka alumisi korruseid – alumised jäävad löögi alla tänavalahingute ajal. Svetlana arvutuste tulemus oli, et kõige tõenäolisemalt tabavad Mõkolajivist teele saadetud raketid nende seitsmekorruselise maja neljandat ja viiendat korrust. Ja nende kodu asub just neljandal korrusel.
«Ma seda kõike seletasin oma mehele Sašale. Ütlesin, et Moldova ei ole siit kaugel, tund sõitu ja olemegi üle piiri,» räägib Svetlana. «Mees puikles vastu, arvas, et sõidame siis parem laste ristivanemate juurde. Ristivanemad elavad 60 kilomeetrit Odessast, Transnistria lähedal.»
Lahkusidki 6. märtsil Odessast. Aga Transnistria on samuti Venemaa okupeeritud territoorium ja kuigi seal näis rahulik, ei kadunud pinge kuhugi. Viie päeva pärast suundusid nad Moldovasse, siis muudkui edasi. «See oli galopp ratastel,» ütleb Svetlana. «Ühe ööpäevaga – Moldova, Rumeenia, Ungari, Slovakkia. Siis Poola. Krakówis peatusime kaks nädalat, Varssavis olime viis päeva.»
Ja siis Eesti?
«Mul on vend siin!» ütleb Svetlana, silmad uhkusest säramas, et tal Eestis just selline «vend» on.
/nginx/o/2022/05/18/14559909t1h30dd.jpg)
Aastaid tagasi leidis Svetlana sotsiaalvõrgustikust Odnoklassniki nime Tarmo Tšernjavski. Hakkasid suhtlema, said sõpradeks. Kuna Tarmo kannab sama perekonnanime mis temagi, nimetab Svetlana teda vennaks. Tundus uskumatu, et keegi Eestis võiks üldse sellist nime kanda!
Kui Svetlana pojal diagnoositi keeruline haigus, veenis Tarmo neid tulema Tartu arstidega nõu pidama. See oli mitu aastat tagasi. Svetlana veetis pojaga Tartus neli päeva. «Teil on nii ilus linn... Ajalooline ja ülikoolidega. Igale poole pääseb jala,» lausub Svetlana vaimustunult.
Ka nüüd oli ettevõtja Tarmo Tšernjavski see, kes veenis neid sõja käest ära Eestisse tulema. Andis elamiseks oma firmale kuuluva külaliskorteri, kohe Forseliuse kooli lähedal. Lapsed said Forseliusesse õppima.
Vannitoas puhkes orhidee õitsema
Mis on kõige kallim asi, mis Odessasse maha jäi?
Svetlana ei vasta otse. Räägib hoopis korterivõtmest, mille ta naabrimehele jättis. Nad sõitsid ju ajutiselt, kõige rohkem kümneks päevaks. Lihtsalt istusid terve perega oma seitsmekohalisse Toyotasse, kaasas ainsaiks rõivaiks need, mis seljas, siis veel dokumendid ja koer. Kassi viisid tuttavate hoolde. Oma toalilled jõudis Svetlana enne sõitu vanni tõsta ja korralikult ära kasta.
Paari nädala pärast olid aga juba Poolas. Sealt helistas Svetlana naabrimehele. Ta oli märganud, kuidas tuttavates vestlusgruppides tüdrukud kirjutasid, et Odessas napib toidukaupu. Ei ole enam jahu, kruupe ega suhkrut. Svetlanal olid korralikud toiduvarud soetanud. «Ütlesin Slavale, ava uks! Kel vaja, jaga laiali,» sõnab ta.
Naabrimees Slava läkski juhatuse peale, näitas läbi kaamera nende mahajäänud elamist. Üks orhidee oli vannis õitsema hakanud! Kujutage ette, seal pimedas! «Lapsed jooksid samuti telefoni juurde vaatama. Niutsuvad: oi, see on minu voodi, oi, seal on mu arvuti, oi, seal magas meie kass Monja,» kirjeldab ta pereliikmete tunnetetulva.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/18/14559911t1hd9fa.jpg)
Svetlana ei pea ennast eriliseks nostalgitsejaks. Pigem vaatab ettepoole, kuna inimene igatseb ikka paremat elu. Kui sõda veel ei olnud, mõtles Svetlana mujale kolimisest. Näiteks on ta suurt lähedust tundnud Poolaga. Tal on seal sõpru ja sugulasi. Ka oli ta unistanud reisida Moldovasse, Slovakkiasse, Ungarisse... Aga ikka ei olnud veel jõudnud.
«Ja siis see sõda, sunnik, paneb mind kõike väevõimuga tegema,» kurjustab ta saatusega. «Ja nüüd, iga sekund, tahan ma Odessasse tagasi.»
Kevad. Jahe ja heitlik, aga siiski kevad. Läheb soojemaks. Suvi ei jää tulemata ja koos sellega kosutavad hetked rannas, metsas, maal ja veel... Me kõik vajame puhkust, oleme selle välja teeninud.
AGA Ukrainas kestab SÕDA, jätkub võitlus vabaduse ja inimlikkuse eest. Ka meie eest. Paljud selle sõja tõttu kannatanud inimesed elavad nüüd meie keskel.
Seepärast ME EI TOHI UNUSTADA EGA VÄSIDA!
Ole hea ja leia võimalus toetada Ukrainat ja ukrainlasi ka täna ja homme.
Vaata: kriis.ee/aita-ukrainat või slava.ee
TPM
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)