Draamajuht seab esile lavastajad

Vanemuise draamajuht Urmas Lennuk jälgib proovis näitlejate mängu.

FOTO: Margus Ansu

Lühidalt võiks öelda, et mida kevade poole, seda soojemaks läheb. Nii laval kui looduses. Aga sügisel võidavad eestlased 3:2. Nõnda lubas Vanemuise uutest sõnalavastustest rääkides draamajuht Urmas Lennuk.

Aasta algus on andnud Vanemuise mängukavasse sõnalavastustest lastele «Mor­ten Viks lollide laevas» ja täiskasvanutele «Tappa laulurästast». Mida uut tuleb selles vallas vaatajate ette hooaja lõpuni?

Juba teatrikuu 15. päeval esietendub suurel laval Tim Firthi «Kalendritüdrukud» Ott Sepa lavastuses.

Koomiliste ja südamlike sündmuste fookuses on keskealised naised, kes ühel hetkel mõistavad, et kui nad tõesti tahavad heategevusega tulemuslikult tegelda, siis peab olema valmis kõigeks. Nõnda sünnibki nende peades plaan koostada kalender, kus nad ise oma väärikas kauniduses issanda süütuses poseerivad.

Loodan väga, et see lavastus annab tuge neile paljudele Eesti inimestele, kes on oma südames väsinud toetamast «Jõulutunneli» kaudu telefonifirmasid ja sotsiaalministeeriumit.

Teatrikuu viimasel päeval esietendub väikeses majas Rein Paku autorilavastus «Inimese parimad sõbrad». See on küll autorilavastus ja nii mõndagi valmib veel proovides, aga eeldus on olemas, et ka sellest tuleb siiras ja soe lugu.

Tegelased on lihtsad – mees, naine ja inimeste sõber. Julgen märksõnaks pakkuda ka armastust. Muus osas nõn­da­palju, et kui teksti lugeda, siis on oma osa ka mängul ja rütmidel. Pole aga tarvis karta, et autorilavastus sööb sabapidi lugudeteatrit. Kui see juhtub, siis kindlasti mitte veel seekord. Lugu on, võin lubada.

Autorilavastuse toob Vanemuises vaatajate ette ka Uku Uusberg. Millest räägib tema lugu?

Uku Uusberg asub täitma elu ja mängudega aprillikuu keskpaigas Sadamateatri suurt kõledat ruumi.

Eesti teatris pole vist enam pikalt olnud sellist mängumeistrit nagu see suurt kasvu heatahtlikult naeratav siiras teatrimees. Ta pole peljanud mängida sõnade, tegude, tunnete, nimede, ruumi ja mõtetega – ühesõnaga kõigega, mida teatris üldse võimalik mängima panna.

Tema uue autorilavastuse puhul oleks natuke veider hakata rääkima, et see lugu räägib ühest vanast mehest ning mõnest noorest mehest ja naisest. Tundes tema lavastuslaadi – seal on alati midagi veel, mis pöörab selja välisele ja sukeldub sissepoole.

Milliseid uusi sõnalavastusi lisab uue hooaja esimene pool aasta lõpuni?

Sügishooaja avab septembris autorilavastuste tasakaalustamiseks vene klassiku Ivan Gontšarovi komöödia «Ob­lo­mov», mille lavastab Peeter Raudsepp.

Niisiis on slaavi kirjanduse kuldlõikes laisk mõisnik, kes pole kindel, et ta isegi armastada viitsib.

Kuigi romaani on peetud vene intelligentsi hulgas ühiskondlikuks manifestiks pärisorjuse vastu, kõnetab teos sellest osa saajaid tänapäeval siiski hoopis nüüdisaegsemast vaatenurgast – aega on alati rohkem, kui me arvame. Oblomov ei kiirusta. Aga võimalusi oblomovluse tõlgendamiseks pakub praegune kiirustav maailm küllaga.

Ülejäänud sügis möödub puhtalt eesti dramaturgia märgi all.

Väikeses majas toob Urmas Vadi vaatajate ette Austraalias veedetud kuudest kogemuse, mis kannab pealkirja «Tagasi Eestisse». Oktoobris esietendub suurel laval Andres Noormetsa lavastuses Mihkel Raua «Musta pori näkku» ning Sadamateatris lavastan ise algupärandit tööpealkirjaga «Remondimees».

Vanemuine on lastele pakkunud teatrielamusi ka Teatri Kodus. Mida uut tuleb seal lavale?

Septembris jõuavad Teatri Kodus laste ette ka Sven Nordqvisti Pettsoni ja Finduse lood, mille lavastab Marko Mäesaar.

Tegemist on raamatutest ja multifilmidest tuttava kassi ja tema vanamehega. Ajatu inimlik igatsus läheduse järele ja muidugi ka südamlikud ning lõbusad seiklused – neid lihtsalt peab lastele näitama!

Miks tulevad mängukavasse just kõik need eespool nimetatud lavastused? Ja miks just need lavastajad?

Eelkõige, jah, tuleb järjekorda vist suures osas sedapidi põhjendada, et kõigepealt – miks need lavastajad. Ja alles siis lavastused-tekstid ise.

Olen alati olnud seda meelt, et kui inimene teab, mida ta tahab, ja talle anda võimalus sellega tegelda, siis on olemas suurem lootus, et see ka õnnestub. Ja sellestsamast õnnestumise lootusest on ka valikud tehtud.

Kui vabade kätega te olete draamajuhina uute lavastuste töökavasse võtmisel?

Ega ei ole eriti õnneks. Ühelt poolt pean mõtlema trupile, teiselt poolt vaatajaile. Õnneks on töösse läinud ka draamakogu, kes on nii mõnegi lolluse aidanud ära hoida ja nii mõnelegi heale mõttele elujõudu ning tuult tiibadesse puhunud.

Aga ma olen kindel, et see teeb lõunaeestlastele ja teatrile vaid head, et ma väga vabade kätega repertuaari koostamise kallale ei saa söösta. Emotsionaalsus ilma analüüsita oleks lihtsalt kena tulevärk, aga sooja see tuppa ei too. Praegu, ma arvan, peaks teater ikkagi inimeste hinge toitma ja vaimu kosutama.

Urmas Lennuk

• Urmas Lennuk (sündinud 1971) õppis 1996–2000 Eesti Muusikaakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis, mille ta lõpetas lavastaja erialal.

• Aastail 2000–2011 töötas ta Rakvere teatris lavastaja, dramaturgi ja näitekirjanikuna ning oli ka kõrgema lavakunstikooli õppejõud.

• Vanemuises on ta draamajuht 1. augustist 2011.

• Poole aasta jooksul on ta Vanemuises vaatajate ette toonud lavastused «Kontsert diktaatorile» ja «Tappa laulurästast».

Allikas: Vanemuine

Tagasi üles