Vambola Tiik: sillaületuse festival

Sõpruse sillal algab vuukide remont. Foto: Ragnar Peets

Mir, družba, festival ehk rahu, sõprus, festival. Selline oli üks venkuaegsetest lööklausetest. Nüüd on see kinnistumas ka Tartu igapäevaellu, kus toonaste fašistide üle saavutatud võit raiuti silla nimesse ja nüüd tahetakse silla nime muuta Rahu sillaks. Praegu käitub idanaaber kui fašist ja demokraatlik maailm ei näe muud võimalust kui vaid võitu diktaatori üle. Milleks meile Rahu sild!? Ka meile on vajalik vaid võit. Kutsugem pühitsejad kokku ja andkem sõnapaarile Võidu sild tänapäevane tähendus.

Mis asi see rahu õieti on? Minu jaoks on see seisak, stagnatsioon, enesepettus ja propelleriga mehikese sõnakasutus pärast järjekordset käkki! Võit ainult võit!

Teine Tartu sillajant on seotud Sõpruse sillaga. Nimelt tahetakse sõiduradasid vähendada, st laiendada jalgratturite ja jalgsi liikujate võimalusi. Tehke seda, aga mitte autoradade arvelt. Mulle tundub, et kõik idee autorid elavad justkui jõe paremal poolel ja ei tunneta vasakul pool elavate (Annelinnas elab kolmandik Tartu elanikkonnast) vajadust seda jõge ületada. Kui paremal pool elavatel pole piisavalt mugav Eedenisse kõndida, siis vasakul pool elavad on tänulikud, et üldse üle jõe pääsevad.

On mõistetav, et sild vajab remonti. Arusaamatu on aga soov, et silla ületamine võiks olla mingi eriline meelelahutus-tivoli-festival. Sild on alati millegi ühendamine ja kõige vähem meelelahutus. Keegi ei tule selle peale, et raudteeülesõit võiks pakkuda ka kultuurilist meelelahutust või ukse läbimine maitseelamusi. Sõpruse sild peab jääma 2 + 2 radadega autodele ja tagama turvalisema läbitavuse kõndijatele ja ratturitele. Peaasi, et Tartu sillad ei muutuks «Mir, družba, festival!».