Siiri Laidla: kus on minu varjend?

Siiri Laidla Foto: Margus Ansu

Viimasel ajal kerkib sõna varjend Ukraina sõja tõttu üha valusamalt esile. Viimasest suurest sõjast saati on üles kasvanud mitu põlvkonda, kes varjendi otstarvet ei mäletagi. Või lausa püüavad unustada, lootes, et neid süngeid ehitisi ei lähe kunagi tarvis. Oleme ju NATO kaitsva varju all. Milleks üleliia muretseda? Argimurekesi leidub niigi piisavalt. Niisugune hoiak meenutab kolme põrsakese muinasjuttu, aga muinasjutus peitub alati elutõde.

Sünniaasta 1959 paigutas mind huvitavasse aega. Sõjaõud möödas, siiski alateadlik hirm kõikjal ja kõiges. Ülesehitustöö. Maailmavaate sunduslik muutus. Inimesed tahtsid ellu jääda, püüdsid kohaneda.

Mul oli õnn ja õnnetus sündida sõjainvaliidi perre. Isa, ühekäeline ja pime, ent muusikaliselt väga andekas mees, töötas pimedate õppe- ja tootmiskombinaadi asedirektorina. Organiseeris seal puhkpilliorkestri ja ansambli ning esines üle kümne aasta laulusolistina. Oli oma saatusest tugevam. Elu sellise isaga õpetas lapsele hoolt ja abivalmidust kõige laiemas tähenduses. Paraku oli sõda meie peres vältimatult kohal ühes käeproteesi ja klaassilmadega.