UTLIB 220 ⟩ Pole siidikäppadele: raamatuparandaja töö käib puuri, haamri ja giljotiiniga

Raamatu köitmiseks tuleb sellele kõigepealt puur sisse lüüa, rääkis Tartu ülikooli raamatukogu köitja Janne Lamus. Pealtnäha hirmsate riistade eest kaitseb põll. Foto: Margus Ansu

Kohtusin ülikooli raamatukogu noorima töötaja, 24-aastase Janne Lamusega hoone peasissepääsu juures, et sammuda läbi maja köitmisosakonda, mis asub selle teises otsas, justkui peidus. Sealsamas, paralleelkoridoris, tegutses kunagi lõputöö köitjatele tuttav restaureerimistöökoda Mandragora.

Kohal oli esialgu tunne, nagu oleks sattunud kangapoodi. Rullide viisi materjali, suured lauad, millele seda laotada. Ka jäsemepikkuse teraga giljotiinimõõtu riist, mis meenutas vana fotolõikurit, oli aga mitu korda suurem. Papikäärid oli selle masinavärgi nimi. Sellega hakib köitja suuri papi- ja paberitükke. «Tapariistu» oli töötoas veel.

Janne Lamus, mulle jäi mulje, et te köidate siin raamatuid, mitte ei katsu näppudest ilma jääda. Milleks teile puur?