Ülo Niinemets: kas Riia tänav on jalgratturi põhiline mure?

Ülo Niinemets Foto: Margus Ansu

Kui jalgrattaga liikumise keskmine kiirus oleks sarnane autosõidu kiirusega linnaliikluses, oleks jalgratta kasuks otsustajaid kindlasti enam. Mõelge ise: odavam, tervislikum, võib-olla isegi kiirem. Takistuseks on rattateede kehv sidusus.

Tartus on suure aplombiga käivitunud suveks ajutise jalgrattatee rajamine ühe kõige elavama liiklusega magistraalile. Neljarajalisele Riia tänavale jääb kaks rada autodele, kaks jalgratturitele. Eksperimendi põhjendus on, et jalgrattaga sõidetakse vähe, kuna jalgratturitele pole ruumi. Jalgratturid on vaja eraldada autodest ja jalakäijatest.

Võrreldes jalgrattasõitu Tartus jalgrattaga liiklemisega Amsterdami või Kopenhaageni tänavatel on «vähe ruumi» üle pingutatud. Amsterdamis nõuab hommikuse ja õhtuse tipptunni lakkamatus jalgratturite voos hakkamasaamine teatavat vilumust. Jalakäijana on populaarsetes jalgrattalinnades suurem tõenäosus jääda jalgratta kui auto alla. Seetõttu on mõistlik jalgratturid eraldada jalakäijatest. Eraldamise idee iseenesest on õige, aga kas Riia tänava eksperiment on just see võluvits, mis suurendab jalgrattaga liikumise populaarsust Tartus?