:format(webp)/nginx/o/2022/05/07/14533341t1h0990.jpg)
Viimasel ajal on moes mitmeid ebaõnnestunud otsuseid või nende ettevalmistamise käiku põhjendada avaliku huvi puudumisega. Seejuures tehakse olulist vahet lihtsa avaliku huvi puudumise ja suure või ülekaaluka avaliku huvi puudumise vahel. Üldise avaliku huvi tekkimiseks oleks aga vajalik, et üldsust oleks algusest peale informeeritud kõigest ümbritsevas toimuvast. Selleks olekski vaja ka üleüldist avalikustamist. Mis aga toimub tegelikult?
On suur vahe selles, kas mingit ettevõtmist üritab erasektor või avalik sektor. Viimasel juhul on avalikustamisega asi lihtsam. Erasektor peab aga millegi olulise, näiteks mingil alal ehitustegevuse (hoonestamise) alustamiseks/elluviimiseks kaasama paratamatult ka avaliku sektori – linna- või vallaametnikud. Kui aga viimastel puudub elementaarne austus looduse ja selle hoidmise vastu, kui nad pole isegi kuulnud üldtuntud kultuurikandjatest ja nende seotusest vastava alaga, siis algabki agar tegutsemine kabinettide vaikuses.
Ja siit saavad alguse nii mõnedki korruptsioonihõngulised ettevõtmised, saavad alguse aga ka kõik vajalikud protseduurid alates ehitusloa andmisest kuni detailplaneeringuni. Kõik see on aga avalikkuse eest varjus. Ekspertide hinnanguid toimuva kohta ei vaevuta hankima ega soovitagi ehk kuulda võtta, loodetakse, et vast läheb läbi. Kui asi avalikuks tuleb, siis on sageli juba hilja. On osavalt suudetud vältida ka ülekaalukat avalikku huvi, see ei saa ju päevapealt tekkida.
Nüüd, kui asjatundjad on leidnud, et park vajab terviklikku kaitset, hädaldatakse, et on tehtud juba suuri kulutusi ning linn või riik ei jõua neid ja veel lisanduda võivaid kulusid kinni maksta. On ehk võimalus panna ametnikud varaliselt vastutama oma tegemata või saamatusest-küündimatusest valesti tehtud tööde eest. Kui nende süül on tehtud asjatuid kulutusi, siis peavad nad selle oma niigi igal aastal suurendatavate palkade arvelt vähemalt mingilgi määral heastama.