:format(webp)/nginx/o/2022/05/05/14528352t1h0e98.jpg)
«Mürsud otse Dnipro kesklinnas. Ärge tulge varjupaikadest välja!» postitas linnapea Borõs Filatov eile õhtul Telegramis sõnumi, mida vahendas kell 20.50 Ukrinform.
Ukraina riikliku raudteefirma Ukrzaliznõtsja esimees Oleksandr Kamõšin kinnitas, et Vene väed ründasid Dnipro raudteeinfrastruktuuri. «Raudteepersonali seas inimohvreid ei ole. Kahjude ulatust saame hinnata pärast täielikku selgust,» kirjutas ta Telegramis.
Dnipropetrovski oblasti sõjaväeadministratsiooni juhi Valentõn Reznitšenko sõnul andis Venemaa Dnipro linnale kaks raketilööki. «Ühe raketi tulistas alla meie õhukaitse. Teine on tabanud raudteetaristut. Inimesed pole kannatada saanud. On [mõned] kahjud. Raudtee on töö peatanud,» ütles ta. Seda vahendas omakorda Українська Правда eile õhtul kell 22.27.
Foto, mis selle loo juures, on kehvakene – ei ole pärit rahvusvahelisest pildipangast. Selle on saatnud Inna Šulženko oma isiklikust telefonist, mis annab tunnistust sellest, kui heitlikud on tema päevad Dnipros praegu.
Hommikul jagas Inna Šulženko oma päevast hoopis teisi värve, mis samuti jutustasid sõjast.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/05/14528356t1h11f5.jpg)
«See on korvaloolilõhn!» kirjeldas ta, silmas pidades, et vanemad inimesed on harjunud närvide rahustamiseks neelama korvaloolitilkasid, mis sisaldavad validooli ja mentooli, piparmündi- ja humalaõli.
Inna Šulženkole tundus nimelt, et nende Caritase kontori ees ootavast rahvahulgast tõusev korvaloolihõng hõljub juba üle terve tänava. See tähendas, et väravate taha olid kogunenud valdavalt üle 70 aasta vanused inimesed, pärit oblasti naabruses asuvaist rindepiirkondadest.
«Eakad inimesed jätavad oma kodu maha kõigist kõige viimastena,» kirjutas Inna Šulženko. «Neil on seda otsust äärmiselt raske teha.»
:format(webp)/nginx/o/2022/05/05/14528359t1hda3a.jpg)
Paljudel on lapsed kaugel või juba riigist lahkunud... Aga kui sõda sunnib lõpuks ka vanakesi kodudest lahkuma, siis uut eluaset leida ja rahalist abi taotleda on neil ülimalt keeruline. Suures linnas liikleminegi käib neil üle jõu, kuna paljud on unustanud, kuidas ühistransporti kasutada. Küladest, kus nad pärit, pole tramme ja trollibusse kunagi olnudki.
«Aga minu jaoks on nad kangelased!» leiab Inna Šulženko. «Kodust äratulek ei ole kunagi kerge. Nemad otsustasid seda teha kõige raskemates tingimustes üldse, mida elu saab pakkuda. Nad teevad seda keset sõda! Nad ei anna alla ega jäta end saatuse hooleks!»
:format(webp)/nginx/o/2022/05/05/14528368t1hd63e.jpg)
Inna Šulženko rääkis ka kevadest. Sellest, et paljud donetskilased ütlevad, et neil pole hinges kevadet...
«Kevad on meil muidu täies hoos. Päike soojendab keha, aga mitte hinge,» ütleb ka Inna Šulženko.
Caritase psühholoogina tegeleb ta paljude lastega veebi kaudu ja näeb, et kõigil ei ole ei värvipliiatseid ega vesivärve, mida piltide tegemisel kasutada. Neid värvimise vahendeid läbi ekraani lastele ulatada pole võimalik.
Inna Šulženko soovitab vanematel koos lastega jalutama minna, et siiski sisse hingata kevadehõngu ja end sõjalainelt tärkava looduse peale ümber lülitada.
«Punuge koos lastega võililledest päikesepärgi, vaadake mesilasi, liblikaid, kuulake lindude laulu. Pidage meeles seda, et elu läheb edasi, ja kuigi praegu elame raskel ajal, me elame ka selle aja kindlasti üle!» kirjutas Inna Šulženko.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/05/14528371t1h414b.jpg)
Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates loe blogist.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)