Kiri: Vene inimene võib ka teisiti suhtuda sõjasse

FILE - In this file photo taken on Dec. 18, 1942, an abandoned horse grazes among the ruins of the Russian city of Stalingrad, Russia, about four months into the battle for the city on the Volga River between Axis forces and the Soviet army. In the background, at right, Russian women leaving their battered homesteads make their way through the ruins. President Vladimir Putin has attended commemorations marking the 75th anniversary of Nazi surrender in the WWII battle of Stalingrad, lauding the Red Army's victory as a shining example of the nation's perseverance amid adversity. (AP Photo/Alvin Steinkopf, File) Foto: Alvin Steinkopf

Minu isakodu lähedal Võrumaal Vana-Nursis oli teise maailmasõja järel Vene sõjaväeosa (tankipolk). Sõduritele olid kasarmud olemas, ohvitseridele aga sobivaid eluruume mitte. Sundkorras ja ilma üürirahata paigutati need lähiümbruse taludesse. Meie Arossa külas Korstna talus saime Peterburist pärit abielupaari. Kaptenikraadiga perepea oli Stalingradi veresaunas imekombel ellu jäänud, õbluke ja verevaesusest peaaegu läbipaistev naine aga Leningradi blokaadi üle elanud. Enne sõda oli ta samas linnas kooliõpetajana töötanud. Kui ta meie köögis süüa valmistama hakkas, küsis ta viisakalt: «Kas ma tohin ka meie supipotikese pliidile panna…»

Olin tollal kümneaastane poisiklutt ja teadsin vene keelest vaid üksikuid sõnu. Sõjajärgsetel viiekümnendatel aastatel suhtlesid külaelanikud omavahel intensiivselt. Nii juhtus, et meilegi jõudsid vene keelt valdavad naabrid. Nad tahtsid muidugi teada, et «kuidas seal Stalingradis siis päriselt oli». Meie kapten osutus kidakeelseks ja ütles, et ta ei taha üldse sõjast rääkida. Läbi hammaste ja isegi vihaselt ütles ta, et see polnud sõda, vaid hakklihamasin, kuhu mõttetult ja mõistliku plaanita inimesi paisati.

Saunas nägin, milline ta riieteta välja nägi. Üle rinna jooksid ristuvad haavaarmid ja tervet, loomulikku armideta nahka rinnal ja seljal polnud. Ka oli ta ilmselt kaotanud võime kunagi isaks saada.

Meie und segasid sageli läbi seina kostvad oiged. Ei saanud kunagi teada, kas nende põhjuseks olid vanad valutavad haavad või painavad unenäod.

Ühes olen kaljukindel: kui ta veel elus oleks, ei trügiks ta Georgi lintide ja medalitega ehitult paraadidele. Ordenid ja medalid tal aga olid, karbi sees laua peal – neid nägin oma silmaga. Poisike nagu ma olin, läksin nende kambrisse uudistama, kui kapten väeosas oli ja ta abikaasa talu taga metsas seeni korjas. Rinnas tal neid aurahasid ma kunagi ei näinud.