Kiri: jälle Sanatooriumi pargist
Oma artiklis Sanatooriumi pargist toetub Eili Arula hiljutisele linnavalitsuse kirjale keskkonnaametile ja abilinnapea Gea Kangilaski selgitustele (TPM, 29.4). Akadeemiline muinsuskaitse selts, arutanud nimetatud kirja, leidis, et on vaja lisada oma kommentaarid.
Sanatooriumi pargi tulevik on olnud avaliku huvi objekt rohkem kui kümnendi, vastavad seisukohavõtud leiab guugeldades kergesti. Lisaks olulisele ökoloogilisele rollile on mitmetes artiklites rõhutatud ka pargi kultuuriloolist tähtsust. Kõnesolev park on nii põllumajandusteadlase/tegelase Aleksander Eisenschmidti, Soome-Eesti kirjaniku Aino Kallase ning etnograafi, ühiskonnategelase ja diplomaadi Oskar Kallase elu ja tegevuse otsene tunnistaja.
2010. aasta kultuuripärandi ekspertiis leidis, et «… kultuurilooliselt huvitava piirkonna moodustavad 1910.–1920. aastatel ehitatud häärberid, mille omanikeks olid Aleksander Eisenschmidt, Aino ja Oskar Kallas …». Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna tellitud 2010. aasta eksperthinnangus leiti, et «hoonestuse rajamisel Kallaste krundile kaob ära hoone algupärane idee – ühe pere villa suures pargis».
Nii keskkonnakaitse kui ka kultuuriloolisest aspektist tundub olevat selge, et park vajab terviklikku kaitset. Samale järeldusele jõuti ka keskkonnaameti tellitud ja 2021. aastal valminud põhjalikus ekspertiisihinnangus, see dokument oli arutelu objekt 1. veebruaril ameti ja linna esindajate kohtumisel, linna vastus allkirjastati alles 18. aprillil.
Selle kahe ja poole kuu sisse jäävad mitmed pargi kultuuriloolist tähtsust rõhutavad avaldused, kuid linnavalitsuse kirjas jäetakse need tähelepanuta, Sanatooriumi pargi arendus samastatakse «endiste aiandus- ja suvilakooperatiivide elamukvartaliteks planeerimisega». Kultuuriloolisusest pole kirjas sõnagi, tähtis on, et «puudub käesoleval juhul ülekaalukas avalik huvi, mis kaaluks üle omandipõhiõiguse riive». Selle tsitaadi esimese poole kohta võiks küsida, mida tähendab «ülekaalukas», aga teise poolega tuleb nõustuda. Jah, pargi terviklikkus tähendab kahjude kompenseerimist omanikule, jah, see tähendab detailplaneeringu muutmist. Vastukaaluna sellele argumentatsioonile tsiteeriksin 18. märtsi Eesti muinsuskaitse seltsi pöördumist, mille allkirjastas Trivimi Velliste.
«Tartu on saatuse tahtel meie maa ja meie riigi mälu keskpunkt. /…/ Liigirikas park on väga oluline meie ajaloos – meie riikluse tekkeloos. Meie senine kogemus on sageli kinnitanud: ikka leitakse põhjendusi, miks üht või teist olulist asja teha ei saa. Kord ei ole piisavalt raha, kord ei leidu tegijaid. Näidaku Tartu linn seekord, et saab teha küll! Et kohalik omavalitsus ise algatab riikliku kaitse alla võtmise.» Jah, tahtmist on vaja.