Natalja ja Leonid istusid keldris, pommirünnakute vahel tegid aias peenraid

Vanad kaardid, vanad kadunud ajad... Foto: Inna Šulženko

Dnipros, Inna Šulženko kodu köögis laua taga uurivad vanu kaarte Natalja ja Leonid. Nad on Inna sõbra vanemad ning nad on külla tulnud üheks ööks.

Natalja ja Leonid on pärit Donetski oblastist Zakitne külast, mis asub üsna Donetski ja Luhanski oblasti piiri lähedal. Natalja on matemaatikaõpetaja. Leonidil eemaldati enne sõda üks kops. Mõlemad vaatavad vana kaarti, mille keskpunktis on Zakitne. Neil on seal talu, väike aed, ka peavad nad küülikuid ja parte. Jõgi ja männimets on lähedal. Võiks mõelda, et pole teha muud kui käia kalal ja oodata suve, et minna marjule ja seenile.

Külad Donetski oblastis, kõik mürsurünnakute all. Foto: Inna Šulženko

Aga ei saa. ON sõda, ning Natalja ja Leonid olid sunnitud oma kodu maha jätma.

Kui Natalja seda meenutab, siis pääsevad ta emotsioonid otsekui paisu tagant välja. Et kui hirmus see oli! Kuidas nad istusid keldris ning pommirünnakute vahepeal kaevasid maad ja tegid peenraid. Kuidas vahepeal läks olukord sedavõrd talumatuks, et nad sõitsid sugulaste juurde naaberkülla Siverskisse, mis asub kaheksa kilomeetrit eemal. Aga sealgi ei osutunud olukord paremaks. Siis võtsid nad ette teekonna Dniprosse, mis ei olnud samuti lihtne. Ja kuigi nende plaan on sõita mõneks ajaks Lääne-Ukrainasse, mõtlevad nad kogu aeg oma köögiviljaaia peale ja usuvad, et on varsti Zakitnes tagasi.

Vanad kaardid, vanad kadunud ajad... Natalja näitab näpuga, Leonid istub keskel. Foto: Inna Šulženko

Nii silmitsevadki Natalja ja Leonid vanu lagunenud kaarte ja räägivad praegustest sündmustest, meenutavad vanu aegu ning usuvad paremasse tulevikku.

Kui Inna Šulženko neist jutustab, kerkib ta silme ette terve vanemate inimeste põlvkond, kel uut kodu või peavarju on leida raske, sest neil ei ole enam noorust.

Inna mäletab, kui hästi mängis Leonid akordioni ja kuidas ta laulis. Laulda Leonid aga pärast kopsuoperatsiooni enam ei saa.

Vanade kõrval on noored

Kodust ilma jäänud lapsed Dnipros suudavad olla rõõmsad kõigest hoolimata. Eriti kui leidub täiskasvanuid, kel on aega koos nendega midagi põnevat ette võtta, ja kui vahepaladeks leidub maitsvaid suupisteid. Foto: Inna Šulženko

Inna Šulženko ise jätkab Dnipros tööd aga lastega, kes samuti on oma kodudest lahkunud. Lastega on kõik teistmoodi, räägib ta. Hoolimata kohutavatest sündmustest, mis nad on pidanud üle elama, suudavad lapsed olla positiivsed ja sageli ka rõõmustada.

Suuremad neist püüavad tegelda asjadega, millega nad koduski tegelesid. Üks Inna rühma poistest näiteks käis metsas orienteerumas, harrastas metsaturismiga, mis nõuab kaartide lugemise oskust ja võõral maastikul keerukate ülesannete lahendamist.

Miks ei võiks kõikide laste lapsepõlv mööduda rahuajal, küsib Inna Šulženko.

Kuidas teha kassi? Foto: Inna Šulženko

1. mail hävis viljaladu

Rindeteadetest saab lisada, et Venemaa raketirünnak tabas eile Dnipropetrovski oblastis põllumajanduse elevaatorit ja hävitas viljalao. Piirkonna kuberner Valentõn Reznitšenko kirjutas Telegramis: «Vaenlane tulistas Sõnelnõkove rajoonis küla. Erahoov sai kannatada ja üks naine vigastada.» Seda vahendas Ukrinform.

Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.