Keele teritaja: viisiütlev kääne taas ausse!

Keele teritaja Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Tänavu möödub 110 aastat ajast, mil keeleteadlane Johannes Aavik lükkas mürinal käima keeleuuenduse. «Keele kultuur! Keele reform! Keele puhastamise, rikastamise, kaunistamise möödapääsmatu vajadus!» hõiskas ta artiklis «Tuleviku Eesti-keel», mis nägi trükivalgust Noor-Eesti IV albumis. Enamasti teatakse Aavikut kui uute sõnade loojat. Üsna mitmed tänapäeval igapäevased sõnad, nagu näiteks ese, siiras, lünk, veenma, taunima, kihk, morn ja uje, on just tema toonud eesti keelde.

Kuid Aavik ei mitmekesistanud vaid sõnavara, ta proovis ka eesti keele grammatikas revolutsiooni teha. Näiteks kuulutas ta sõja pikkadele liitsõnadele, mida ta pidas esteetiliselt alaväärseks, lapselikuks ja naiivseks ning metsrahvaste keelele omaseks. Mõni tema juurutatu tuli ja on jäänudki keelde (näiteks naissugu rõhutav liide -tar ja i-ülivõrre, millega koolilapsed nüüd kurja vaeva näevad), kuid nii mõnigi tema pakutu tundub tänapäeval pehmelt öeldes kummaline.

Ka saja aasta tagustele eestlastele tundusid arusaamatud tema püüded tuua keelde eessõnaga no omastavat käänet ning päris uut käänet, n-lõpulist agentaali, tegija väljendamiseks (Venemaan okupeerit alad). Selline vorm oleks nüüdsel ajal küll teretulnud, saaks ehk lahti kantseliitlikust poolt-tarindist (nt direktori poolt kehtestatud kord). Samuti on kentsakas nii mõnigi tema uuenduse põhjendus, näiteks miks eelistada mõne tegusõnaga alaleütlevat käänet kaasaütlevale (võrdub/sarnaneb sellele, mitte sellega): sest nii on ka teistes kultuurkeeltes, nagu inglise, saksa, vene ja prantsuse keel.