Elan Mõisavahe 39 majas. Elutoa aknast paistab jupike Mõisavahe pärnaalleed. Olen selle vaatega kolmekümne aasta jooksul nii harjunud, et ei pannudki tähele allee taga kõrguvat jalgpallihalli. Kuna mul enam koerakest pole, siis ei käi ma ka sealkandis asja ees, teist taga kooserdamas. Aga seal see on, igavene lahmakas.
Tahan tänada projekteerijaid-kujundajaid, kelle nutikas värvilahendus jätab mulje, et raagus puude taga on roheline aas ja hõljuvad valged pilved. Ei mingit hinge rusuvat majakobakat. Imeline! Kui jätkuks arendajatel-ehitajatel, haljastajatel jne mõistust Annemõisa pärnaallee «igavesest ajast igavesti» rahule jätta, oleksin veelgi rõõmsam. Sealsamas pärnade all asub ka väike kelgumägi. Ju on see tekkinud kunagise ehitusjäätmete hunniku kohale. Lastele igatahes sobib, mida oli ka tänavuse lumetalve ajal näha. Sinna on kasvanud toredad männid.
Kogu see maastik mõjub rahustavalt nagu oaas kesk kivikõrbe. Keegi, võib-olla looduselemb kopamees, on kunagi niinepuude alla pool tosinat maakivi kohale toimetanud. Vahva istumisplatsike, ehkki veidi risune. Vahest aitaks see, kui allee lähedusse pandaks paar istepinki?
Samas – mingi rahutus jääb. Justkui hakkaks see uhke spordihall vähehaaval siiapoole liikuma. Rahutus on ikka selle pärast, et niigi vähesele rohelusele siinkandis liiga ei tehtaks.