Siimon Talviste: ahiküte on endiselt soodsaim kütteliik

Siimon Talviste Foto: Sille Annuk

Tänapäeva pottsepanduse arengut kirjeldades võib tuua paralleeli renessansiajastu kunstist, kus valitses püüd saavutada antiikaja tehniline tase. Mitmesuguste keskaja sündmuste tõttu olid varem kogutud teadmised kadunud ning ammused oskused unustusse vajunud. Ahjuehituses märgib minu jaoks antiikaega Eesti esimene iseseisvusperiood, kus pottseppade tehnilised oskused ning erialased teadmised olid jõudnud haripunkti. Selle aja ahjudes kohtusid meisterlik käteosavus ning arusaamine füüsikast.

Juba siis tunti ka külgmise põlemisõhuga varustatud kollet, mida tänapäeval innovatsiooni sildi all esitletakse. Kõik uus on ammu unustatud vana.

Olen mitmete tolle aja ahjude lammutuse käigus lõõristikku uurinud ning imestanud mõõtmete kattuvuse üle moodsa ahjuteooriaga võrreldes. Kuid kuna füüsikaseadused on jäänud samaks, ei ole ka imestada, et suuresti on tänapäeval jõutud samadele järeldustele. Erineb lihtsalt metoodika: kui vanasti saavutati kõrge tase katse ja eksituse meetodil, siis moodne ahjuteooria tugineb teadusele.