Tartu ülikool uuris tasulise kõrghariduse mõjusid
25. aprill 2022, 14:46
Tartu ülikoolis valmis ülevaade eri riikide kõrghariduse rahastamise mudelitest ning nende muutmise võimalikust mõjust nii üliõpilastele kui ka ühiskonnale. Analüüs on valminud viimase 20 aasta jooksul avaldatud teaduskirjanduse põhjal.
Ülikoolidesse õppima suundujate hulk on viimastel aastakümnetel üleilmselt mitmekordistunud ja toonud kaasa vajaduse lisaraha järele, et ülikoolidel säiliks võimalus pakkuda kvaliteetset kõrgharidust. Riigid ja ülikoolid seisavad küsimuse ees, kust võiks see lisaraha tulla ning kui see tuleks õppijalt endalt, siis mismoodi oleks see põhjendatud ja kuidas võiks see üliõpilasi mõjutada.
Analüüsi «Kõrghariduse rahastusmudelid ja nende muutmise võimalikud mõjud» üks autoreid, Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk sõnas, et tasuta kõrgharidusel on olulisi eeliseid ja meie põhjanaabrite lähenemist arvestades on see Eestile praegu tõenäoliselt parim valik. Siiski ei pruugi see olla alati kõigi õppijate suhtes õiglane.
«Näeme, et kehvasti rahastatud tasuta kõrgharidus, mille puhul toetusest ja laenust ei piisa üliõpilaste äraelamiseks, viib alla nii kvaliteedi kui ka halvendab selle kättesaadavust, vähendab pühendumist õpingutele ning kahjustab pikaajaliselt eestikeelse akadeemilise järelkasvu loomist,» rääkis Valk. «Eri riikide kogemuse analüüsimise järel saame Eesti kõrghariduse rahastamise tulevikku kavandades kaaluda aspekte, mis pole seni ülikoolide rahastamist puudutavates aruteludes veel kõlanud. Üks sellistest tahkudest on riigi tagatisega ja sissetulekust sõltuv laenusüsteem, mis muudab investeeringu kõrgharidusse turvaliseks,» sõnas ta.
Analüüsi tulemusi tutvustatakse 28. aprillil aruteluseminaril, kus veebiettekandega astub üles ka Suurbritannia majandusteadlane, Londoni majandus- ja poliitikateaduste kooli avaliku majanduse professor Nicholas Barr, keda on nimetatud Suurbritannia kõrghariduse rahastamise süsteemi üheks arhitektiks. Seminaril räägib Barr sissetulekust sõltuvast laenusüsteemist ja kõrghariduse rahastamise õppetundidest nii majandusteooria kui ka teiste riikide kogemuse toel.
«Kahjuks kipub juhtuma, et kui poliitikutele esitatakse ühtne strateegia, rakendavad nad sellest ainult endale meeldiva osa, mistõttu ei toimi see hästi. Eesti-sugusel väikesel ja sidusal riigil on suurepärane võimalus käsitleda kõrghariduse rahastamist terviklikult, parandada süsteemi kvaliteeti, tagada kõrghariduse ligipääsetavus igasuguse taustaga õppijatele ning saada sel moel eeskujuks teistele riikidele,» sõnas professor Barr. «Üliõpilastel on õigustatult suured ootused kõrghariduse kvaliteedi ja selle suhtes, milliseid eeliseid see võib neile tulevikus anda – need asjad on noortele tõesti olulised.»
Analüüsis on eri riikide näitel kirjeldatud, millised tegurid mõjutavad ligipääsu kõrgharidusele. Ülikooli uks võib jääda suletuks näiteks juhul, kui õppimine on üliõpilasele tasuta, aga tal puudub raha üüri, toidu ja õppematerjalide soetamiseks ning sõidukulude katmiseks. Aga ligipääs on piiratud näiteks ka siis, kui õppija pole varasematel haridustasemetel saanud kehvema sotsiaal-majandusliku tausta tõttu ülikooli astumiseks vajalikku ettevalmistust ja ta ei ole teadlik kõrgharidusest saadavast kasust.
Heade näidetena on analüüsis esile tõstetud Soomet ja Madalmaid, kus kõrgharidus on erineva sotsiaal-majandusliku taustaga õppijatele hästi ligipääsetav.
Analüüsis leitakse, et võrreldes Euroopa 32 haridussüsteemiga vähenes aastatel 2008–2017 kõrghariduse avalik rahastus inflatsiooni arvestades enim Eestis, kus see näitaja oli 23,3 protsenti, kuid SKP samal ajal kasvas.
Fakti, et SKP suurenemise ajal on rahastust kõrgharidusse vähendatud, peetakse märgiks ohust, et riik kaotab võimaluse tugevdada teadmistepõhist ühiskonda.