/nginx/o/2022/04/24/14505508t1h47e1.jpg)
Hiljaaegu oli New York Timesis lugu sellest, et suurlinna kõigi viie linnaosa juhid tegid vastvalitud linnapeale Eric Adamsile, kes just määras ametisse ka eraldi avalike rohealade abilinnapea, ettepaneku algatada 2030. aastaks uus miljoni puu istutamise projekt. Eelmine samasugune projekt lõpetati edukalt kahe eelmise linnapea ametisoleku ajal.
Samas tehti ka ettepanek suurendada linna rohealade eest hoolitseva, pidevalt alarahastatuse all kannatava institutsiooni NYC Parks
(543 miljonit dollarit, 3700 töötajat) ülalpidamiseks kulutatavat raha ühe protsendini linna tohutust eelarvest. Umbes nagu soovitatav kaitsekulutuste miinimum kõigile NATO liikmesriikidele.
Linnaosajuhid väidavad, et nad on tüdinud poliitilisest parteikemplusest ning ühendavad jõud niivõrd kaaluka eesmärgi täitmise nimel. Jutt pole mitte ainult üleilmsete kliimaeesmärkide täitmisest. Seda ka, aga ennekõike seetõttu, et puuvõra on parim kaitse üleilmse soojenemise käes kannatavatele linnakodanikele, olgu see varjuna, niiskuse hoidjana või liigsadude vee neelejana.
Enamik lugejaid kujutab ju seda suurlinna vähemalt Manhattani paljunäidatud fotode põhjal ette kui pilvelõhkujatevahelist kivikõrbe, kus kuumust õhkab suviti nii betoonist kui asfaldist. Mullu suri seal kuuma kätte 350 inimest. See on palju hullem juulikuisest autovabast Vabaduse puiesteest.
Elurikkust ei maksa segamini ajada maastikuarhitektide kavandatud istutatud liigirikkusega.
New Yorgi 8,8 miljonit asukat elab 783 ruutkilomeetril. Avalikke haljasalasid on 110 ruutkilomeetrit. New Yorgis kasvab seitse miljonit puud, seega vähem kui üks iga elaniku kohta. 650 000 puud kasvab tänavate ääres alleedena, aga ka üksikult. Ühtlasi on siin ebavõrdsus: enamik neist puudest kasvab piirkondades, kus elab rikkam rahvas.
Eks Tartuski on puid ühe elaniku kohta vähem Annelinnas kui Karlovas.
Tänavate äärde mahuks suurlinnas veel 250 000 puud, ülejäänud kolmveerand miljoniprojektist peaks minema haljasaladele. Seejuures kavatseb New York tellida sobivate liikide (et nad ei lõhuks juurtega teid, oleksid kliimale sobivamad) istikud ise otse taimlatest. Uue seaduseparanduse järgi ei pea sealsed linnavõimud enam tänavaäärsete kinnistute omanikelt luba küsima, kas nad võivad valgust ja vaadet varjavaid puid nende väärtusliku pilvelõhkuja ette istutada, vaid teevad seda seal, kus nad võimalikuks ja vajalikuks peavad.
Miks see võrdlus Tartuga vajalik on? Lihtsalt üks paljudele tuttav suurlinn, mille arvandmestik pakub kõrvutusena huvi.
Kes on üle lugenud, kui palju Tartus puid on? (Tartus on tänavatel ja parkides inventeeritud 23 000 puud, lisaks on n-ö vanas Tartus 81 hektarit metsa, erakinnistutel kasvavate puude kohta ülevaade puudub, selgub linnaarborist Kaire Zimmeri kommentaarist – toim.)
Tartu eelmine üldplaneering valmis viis aastat tagasi. Haldusreform liitis linnaga ulatuslikud Ilmatsalu ja Tähtvere metsad. Kui jääda traditsioonilise linnaala juurde, siis 39 ruutkilomeetril elab 93 000 elanikku. Vastavalt viimasele üldplaneeringule on meil haljasmaid 8,5 ruutkilomeetrit ehk 22 protsenti linna avalikust territooriumist (sama mis New Yorgis). Samas on üldplaneeringu rohevõrgustiku ja puhkealade plaanil ära märgitud suured aedlinnad.
Tundub, et silmas on peetud Veeriku, Tammelinna, Tähtvere tüüpi klassikalist sajanditagust urbanismiarhitektuuri määratlust, et oma maja ja aed ümber selle. Ometi on plaani kohaselt aedlinn ka näiteks Roosi ja Mäe tänava piirkond Ülejõel, aga pole seda rohelised Karlova, Supilinn, Toometagune ega mitmed eramurajoonid Annelinna külje all. Vabaplaneeringuline Annelinngi hakkab üha rohelisemaks muutuma. Kõik see teeb kogu 250 lehekülje paksusest üldplaneeringust mahuka romaani, mille peatükke on justkui kirjutanud erinevad autorid omavahel sisus kokku leppimata.
Tänavaäärsete alleede ulatust pole enam kombeks üldplaneeringutele märkida. Seegi muutub kogu aeg vähenemise suunas. Autode hulga suurenemine kui äsja rikkaks saanud banaanivabariigi tunnus on tinginud selle, et need ei mahu tänavate äärde ega hoovidesse endiste viljapuuaedade asemele. Tänavate laiust kavandades mõeldi varem rohkem alleedele, aga autode hulka ei osatud ette näha. Nii ongi Karlova kitsaste tänavate alleedel autode võitlust puudega kohati kurb vaadata.
Kuigi me ei tea, kui mitu puud on Tartus ühe elaniku kohta, on see puhtvisuaalseltki hinnates palju enam kui üks. Tartu käesoleva aasta avaldatud üsna üldisest eelarvest kulub 168 miljonist 7,9 miljonit ehk 4,1 protsenti keskkonnakaitsele. Palju sellest konkreetselt haljastusele, pole võimalik välja lugeda. Pole teada, kas meil see New Yorgiga võrreldav eesmärk üks protsent eelarvest on täidetud või mitte. Muidugi pole viisakas võrrelda eelarve võimalustelt sääske ja elevanti, aga vahel ju võiks.
Ühtlasi on siin ebavõrdsus: enamik neist puudest kasvab piirkondades, kus elab rikkam linnarahvas.
Üldiselt võib siiski näha, et asi pole linna rohelisuse osas üldse hull ning biomassi kasvab juurde rohkem, kui seda maha võtta jõutakse. Kui New Yorgi miljoni puu puhul tuleks kolmveerand nendest istutada parkidesse ja haljasaladele, siis saaks seal kenade vaadetega parkidest peagi parkmetsad. Eks Tartuski annab parkide metsastumine, näiteks Toomemäel ja mujalgi tunda.
Viimastel kümnenditel Eestis üha enam tooni andvate maastikuarhitektide (traditsioonilise määratluse kohaselt on ka linn oma ehitistega üks maastikuvorme nagu metski) kõrval oleks meil rohkem tarvis koolitatud pargiarhitekte, kes mõistaks kavandada linnaparke oma spetsiifiliste elementidega, nagu puuderühmad, liigiline värvi- ja vormikirevus, erinevad rinded, avatud vaated, veesilmad, tehisrajatised, mitte lihtsalt alleed jalgteede ääres ja siis veidi hõredamalt puid kusagil kesksetel väljadel. Meie kliimas oleks siiski rohkem vaja valgust kui metsaalust pimedust.
Seega tuleks parkide renoveerimisel pigem hulk vanu puid maha võtta ja siis uus pargikavatis rajada. Viimati tehti seda Vanemuise pargis 40 aastat tagasi.
Elurikkuse linna haljasaladele tagasitoomist ihkavatele maastikuarhitektidele soovitaks lugeda Kristjan Zobeli raamatut «Ökoloogia võhikutele».
Elurikkust ei maksa segamini ajada nende kavandatud istutatud liigirikkusega. Me võime küll parkidesse lasta lahti sada siili, sada oravat, sada öökulli või paigutada sada mesitaru, aga nii väikeste pindalade puhul mingit elurikkuse kooslust tegelikult ei teki. Pargi alla vedelema jäetud mahasaetud puutüved ja oksad on ikka endiselt risu, mis mingit elurikkuse muutust kaasa ei too.
Ahastus, et Süku ehitamine keskpargi serva toob kaasa haljastu üldise hävimise (mahavõetavate puude arvu on ilma konkreetse projektita raske määrata), on kui vana valimiseelse poliitpropaganda plaadi käitamine rikkis grammofonil.
Linnasüdame keskkonna atraktiivsuse huvides on uhke kultuuritempel tunduvalt kütkestavam kui üks mittekäidav puudega ääristatud allee. Oleks vaid arhitektuur vääriline ja funktsioon tabav, mitte kavandatut lihtsalt väiksemaks lõigates, nagu seda nõudis volikogu esimeheks olev järjekordne Lukas.