Veiko Kastanje: Miks kasutame taimekaitsevahendeid? Sest sööjate suude hulk kasvab ja saagikadu peab vähendama

Mükoloog ja seenetark Veiko Kastanje Foto: Eero Vabamägi

Vähemalt esialgu ei paku mahepõllumajandus traditsioonilisele põllumajandusele veel täielikku alternatiivi. Mida taimekaitsevahendid endast kujutavad ja milline on nende roll toiduga kindlustatuse tagamisel.

Taimekahjurite ning taimehaiguste tõttu kaotatakse ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel maailmas igal aastal hinnanguliselt kuni 40 protsenti toiduks kasvatatavate kultuuride saagist. Et võimalikult kvaliteetne ja suur osa lõppsaagist siiski kätte saada, kasutatakse taimekaitsevahendeid.

Maailmas elab kaheksa miljardit inimest, kellest üle 850 miljoni kannatab alatoitluse käes. Seniste trendide jätkumisel on aastaks 2050 tarvis toota kaks korda rohkem põllukultuure kui praegu.

Maailmas on haritavat maad maailmapanga andmeil umbes 37 protsenti maismaa pinnast. Euroopa Liidus moodustab haritav maa maismaa pinnast keskmiselt 41 ja Eestis 23 protsenti. Mõnedel andmetel moodustab haritav maa umbkaudu poole kõigist elamiskõlblikest aladest.

Samas on haritava maa osakaal ja pindala viimaste aastakümnete jooksul nii kliimamuutuste tõttu kui ka muudel põhjustel märgatavalt vähenenud ning jätkab vähenemist, eelkõige Aafri­kas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Kuna planeedi rahvaarv pidevalt kasvab, on samaaegne haritava maa pindala vähenemine tõsine probleem.

Lisaks haritava maa kahanemisele vähendavad toiduks kasvatatavate kultuuride saagikust ka taimekahjustajad. Nende massiline esinemine põllukultuurides võib kaasa tuua saagikaod, mis ulatuvad mõnest protsendist kogu saagi kaotamiseni.

Teatud taimekahjustajate levik on toonud kaasa inimkonna ajaloos suuri katastroofe. Näiteks Iirimaa suur näljahäda aastatel 1845–1850, mille üks peamisi põhjustajaid oli kartuli-lehemädanik ning milles hukkus umbkaudu miljon inimest ja mitu miljonit oli sunnitud riigist lahkuma.

Et kaitsta ressursse põllumajanduslikel aladel ning võimalikult kvaliteetne ja suur osa lõppsaagist kätte saada, kasutatakse taimekaitsevahendeid. Traditsiooniliselt mõistetakse taimekaitsevahendi all sellist ainet või organismi, mida kasutatakse taime kaitsmiseks taimekahjustajate vastu või taimede kasvu reguleerimiseks.

Taimekaitsevahendid võivad olla nii sünteetilised ehk keemilised kui ka bioloogilised. Viimaseid saab kasutada näiteks ka mahepõllumajanduses. Vastavalt kasutusotstarbele/sihtrühmale eristatakse taimekaitsevahendites peamiselt kolme rühma: insektitsiidid, fungitsiidid ja herbitsiidid ehk teiste sõnadega putukate, seenhaiguste ja umbrohtude tõrje vahendeid.

Tihti nimetatakse taimekaitsevahendeid ka pestitsiidideks, arvestamata, et tegemist on laiema tähendusega terminiga. Pestitsiidi mõiste erineb taimekaitsevahendist selle poolest, et pestitsiidide alla liigitatakse ka biotsiidid ehk elusorganisme surmavad kemikaalid, mille peamine kasutusala ei ole taimekaitse.

Ehkki taimekaitsevahendid võivad kujutada endiselt teatud riske inimese tervisele ja keskkonnale, ei ole kestliku toidutootmise ja toiduga kindlustatuse tagamise huvides seni ilma nendeta võimalik toime tulla.

Andmeid taimekaitsevahendite kasutamisest on juba pea 4500 aastat tagasi Mesopotaamiast, kus sumerid tolmutasid taimi väävliga. 15. sajandil püüti taimekaitses tarvitada selliseid mürgiseid elemente nagu arseen ja elavhõbe ning 17. sajandil võeti kasutusele tubakast eraldatud nikotiinsulfaat.

19. sajandil võeti kasutusele kaks looduslikku pestitsiidi: krüsanteemidest valmistatud püreetrum ja rotenoon, mida saadi osade troopiliste liblikõieliste juurtest. Arseeni sisaldavad pestitsiidid olid laialt levinud eelmise sajandi keskpaigani. Sünteetiliste vahendite võidukäik algas 1940. aastatel koos intensiivpõllumajanduse levikuga.

Üks esimesi nüüdisaegseid sünteetilisi taimekaitsevahendeid oli kurikuulus DDT (dikloro-difenüül-trikloroetaan), mis sünteesiti esimest korda küll 1874. aastal, ent mille efektiivsus insektitsiidina avastati alles 1939. aastal.

Koos sünteetiliste pestitsiidide laiema kasutamisega on üha enam kasvanud ka teadlikkus nende tekitatud ohtudest inimesele ja keskkonnale. USA keelustas DDT 1972. aastal, Suurbritannia 1984. Mitmes Aafrika riigis tarvitatakse DDTd malaariasääse tõrjeks siiani.

Avaliku arvamuse tugevneva surve ning taimekaitsevahenditele esitatavate nõuete pideva karmistamise tulemusel vähenes taimekaitseks kasutatavate toimeainete arv Euroopa Liidu turul ainuüksi mullu 20 võrra, mitmele neist puuduvad head alternatiivid.

Mõnedel andmetel on ainuüksi ühe keemilise taimekaitsevahendi asendamiseks vaja kasutada kolme-nelja bioloogilist preparaati, kuna nende tõhusus on väga erinev ning saadaolevate bioloogiliste alternatiivide valik napp.

Bioloogiliste preparaatide ja tõrjeks sobivate organismide potentsiaal on äärmiselt suur, samas on nende hulk ja toimealad paraku seni äärmiselt piiratud. Lisaks ei tähenda bioloogiline automaatselt ohutut ning selliste taimekaitsevahendite turule lubamine ning kontroll peab samuti olema rangelt reguleeritud.

Euroopa Liidus kehtib põhimõte, et taimekaitsevahendite koostises tuleks kasutada ainult selliseid aineid, mille puhul on tõendatud, et need on taimekasvatusele selgelt kasulikud ning et nende kasutamine ei avalda eeldatavalt kahjulikku mõju inimeste ja loomade tervisele ega lubamatut mõju keskkonnale.

Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv määratles hulga meetmeid, et jõuda Euroopa Liidus pestitsiidide säästva kasutamiseni. Direktiivis seatud eesmärkidele tuginedes on Eestis kehtestatud taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskava aastateks 2019–2023. Ka reguleerib taimekaitsevahendite kasutamist Eestis taimekaitseseadus ning asjakohaste nõuete täitmist kontrollib põllumajandus- ja toiduamet.

Kuna taimekaitsevahendite tootmine, turustamine ja kasutamine maksab raha ning nõuab märkimisväärseid aja- ja tööjõukulusid, on ilmne, et ilma tungiva põhjuseta keegi neid ei tarvita. Taimekaitsevahendit on mõtet kasutada vaid juhul, kui selle hind, transpordikulu ning kõik muud põllukultuuri kasvatamiseks tehtud kulutused kokku jäävad väiksemaks koristatava saagi väärtusest.

Bioloogiliste preparaatide ja tõrjeks sobivate organismide potentsiaal on äärmiselt suur, samas on nende hulk ja toimealad paraku seni äärmiselt piiratud.

Taimekahjustajate tõrje tõhususe suurendamiseks ning taimekaitsevahendite kasutamise optimeerimiseks rakendatakse integreeritud taimekaitset. Selle all mõistetakse agrotehniliste, bioloogiliste, keemiliste ja sordiaretuslike meetodite ühendamist selliselt, et taimekahjustajate arvukus ning taimekaitsevahendite ja muude abinõude kasutamine püsiks majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tasemel ning oht inimese tervisele ja keskkonnale oleks minimaalne.

Integreeritud taimekaitse on Euroopa Liidu taimekaitsevahendite tegevusraamistiku oluline osa ja sai liikmesriikidele kohustuslikuks 2014. aastal. Eesti on investeerinud arvukatesse meetmetesse, mis soodustavad integreeritud taimekaitse rakendamist ning kontrolli asjakohaste juhiste järgimise üle. Taimekaitsevahendite kasutamise koguse poolest on Eesti Euroopa Liidu viimase viie riigi seas.

Konventsionaalse ja intensiivpõllumajanduse alternatiiv on mahepõllumajandus, milles püütakse rakendada taimekaitseks peamiselt agrotehnilisi võtteid ning viia sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamine miinimumini, kasutades ainult mahetootmises lubatud tooteid ja preparaate.

Paraku on enamiku mahetootjate saagikus võrreldes konventsionaalse tootmisega palju väiksem ning lisaks ei ole meie tingimustes rentaabel osa kultuure, näiteks rapsi, suurtel aladel maheviljeluses kasvatada. Seega vähemalt esialgu ei paku mahepõllumajandus traditsioonilisele põllumajandusele veel täielikku alternatiivi.

Kokkuvõtteks võib ütelda, et ehkki taimekaitsevahendid võivad kujutada – eelkõige nende vääral kasutamisel – endiselt teatud riski, ei ole kestliku toidutootmise ja toiduga kindlustatuse tagamise huvides seni nendeta võimalik toime tulla. Seetõttu on tarvis jätkata integreeritud taimekaitse arendamist koos olemasolevate taimekaitsevahendite riskide hindamisega ning teisalt uute ja ohutumate toimeainete väljatöötamist.

*Artikkel ilmus maaeluministeeriumi maablogis.