Andres Jaeger: sõja jalus

Andres Jaeger Foto: Erakogu

Praegust lausa mõistusevastast sõda jälgides meenuvad mulle paratamatult mälestused viimasest siinkandis toimunud sõjast. Nii nagu aastakümneid tagasi, 1941. ja 1944. aastal harrastas Vene sõjavägi tsiviilinimeste ja sõjapõgenike ründamist, nii teeb ta seda praegugi Ukrainas, Butšas ja mujal.

Oli aasta 1941. Veetsime selle suve koos õega Puhjas vanaema ja tädi juures, mina ­viie-, õde kaheteistaastane. Isa-ema olid Tartus. Ühel kuumal ja päikeselisel päeval jõudsid nemadki meie juurde Puhja. Isal oli minu jaoks kaasas ka üsna kummaline kingitus – granaadikild.

Nende Tartust lahkumisel pidasid sealkandis sakslased ja lahkuvad punaväed veel lahinguid. NKVD-mehed sooritasid viimaseid läbiotsimisi, arreteerimisi ning hukkamisi Tartu vanglas ja mujal. Ema ja isa olid varjunud koos mõne tuttavaga Tartu Maarja koguduse pastori Oskar Kodrese korterisse Lootuse tänavas. See maja hävis mõni päev hiljem. Kindel koht see muidugi ei olnud, sest pastorid olid just ühed neist, keda taga otsiti, mitmed ka hukati sellel suvel.