Signe Kivi: Ukraina. Mida me näeme ja mida kuuleme – ja mida me ei taha näha ega kuulda

Signe Kivi. Foto: Margus Ansu

Eesti on kolmkümmend aastat olnud taas iseseisev demokraatlik riik, kus isikuvabadused ja eriarvamused on põhiseaduse kaitse all. Siiski oleme pikalt vaikides talunud ka neid ilminguid, mis meie kultuuriruumi ja ajalooteadmistega kokku ei käi.

Sellel, mida me näeme, on meeletu jõud. Olen seda artiklit alustanud mitu korda, sest see, mida ma uudistest näen – mida meie iga päev uudistest kuuleme –, halvab mu mõistust ja paneb käed värisema... Okupantidest sõdurite poolt vägistatud ja põlema pandud naised söestunud rehvihunnikute otsas Ukrainas. Noore neiu piinatud kehal mõnitav haakrist, vägistatud ja tapetud kolmeaastane alastikistud laps. Appi! Appi, kes on need väärastunud hullunud elajad, keda Vene ametlik meedia nimetab vabastajateks?

Soovin panna silmad ja kõrvad kinni, aga ei tohi.