Munadepühade eel sai Vene raketirünnakus tabamuse mahajäetud linnuvabrik Dnipros (2)
16. aprill 2022, 16:47
/nginx/o/2022/04/16/14488361t1h9370.jpg)
Inna Šulženko äratas täna öösel kell 3.18 unest tugev plahvatus. «See mõjus äärmiselt kainestavalt,» ütles ta, silmas pidades Dnipro inimeste ükskõiksust ja tuimust õhuhäiresireenide vastu. Pärast plahvatust ja huilgama hakanud sireene Innal und enam ei tulnud.
Dnipro linnavalituse lehelt leiab plahvatuse kohta pressiteate kell 11.05. Selles seisab, et kaks vaenlase raketti on tabanud öösel linnufarmi, täpsemalt kaht hoonet kogupindalaga 8000 ruutmeetrit. Hooned hävisid täielikult. Ühe linnumaja kõrval oli tühi tsistern ammoniaagi transportimiseks. Mingit leket ei tekkinud. Inimohvreid ei olnud. Dnipropetrovski oblasti guberner Valentin Reznichenko on sõnumikeskkonnas Telegram samuti seda sündmust märkinud, lisanud fotod ning kommentaari, et tegu oli mahajäetud ja mitte enam töötava linnufarmiga.
Inna Šulženko ütleb, et teab, et eestlased koos teiste läänekristlastega tähistavad ülestõusmispühi just homme. Kõigi idakristlaste, sealhulgas ukrainlaste pühad on ees nädala pärast. Vene raketirünnak Dnipro oblasti mahajäetud linnufarmile mõjub iroonilise kokkusattumusena.
Oma töönädala lõpetas Inna Šulženko aga koos entusiastlike Mila, Sergei, Paveli ja Ivankaga, keda ta nimetab nende tubliks viisikuks, taas jaamas, et seal katkiste saatustega inimestele tröösti ja teemoona pakkuda.
Lõssõtšanskist pärit perekonda kuuluvad kaks vanaema, noor naine ja kaks last, kel õnnestus pommitamise eest põgeneda. Pingil istub sellest perekonnast kaks inimest, nad kõik on ööbinud jaamas juba kaks päeva. Inna kirjeldas, kuidas noor, väga kahvatu näoga naine kokutas läbielatud hirmu ja erutuse tõttu. Nad plaanisid edasi minna oma sugulaste juurde, kus nii palju ei pommitatavat. Kuid sugulane oli neile juba öelnud, et ta ise elab kohvrite peal ja kavatseb lahkuda, aga veel ei tea kuhu.
/nginx/o/2022/04/16/14488366t1h56ac.jpg)
Järgmise pildi peal, mille Inna vaksalist saadab, on Tatjana koos abikaasaga Konstantinovkast. Nemad on samuti teel sugulaste poole. Tatjana kirjeldab, kuidas pärast seda, kui pommiplahvatusi Donetski oblastis ka Konstantinovkasse kostma hakkas, otsustasid nad mitte enam oodata. Tema abikaasa, üle 70-aastane mees, ütles, et kardab pärast Butśa tapatalguid väga oma naise pärast. «Kui nad meid mõnitama hakkavad ja ma ei saa oma naist kaitsta, siis on see maailma halvim asi, mis üldse meiega juhtuda võib,» rääkis ta.
Tatjana, kes on matemaatikaõpetaja, ütles, et tema süda on tükkideks rebitud eelkõige selle pärast, mida selles sõjas lapsed läbi peavad elama.
Siis räägib Inna Šulženko, et ühele perele pakkusid nad öömaja ja viisid jaamast kaasa 30-aastase naise ja tema 16-aastase venna ning kaks väikest last, kellest üks on puudega, ning vanaema. Oma käe otsa sai Inna poisi, kes vaatamata läbielatule näis rõõmus ja positiivne. Aga ka Inna ütleb, et lapsed ei peaks nägema kogu seda õudust, mis nende riigis toimub!
Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates loe blogist.