Roosi rallib rõõmsalt ringi

Foto: Margus Ansu

Meie viimasest kohtumisest Tartu Postimehe vaatluskoera, pimeda inimese saatjaks kasvava labradori retriiveri Moundhill’s Lonely Rose’i ehk lühemalt Roosiga on läinud kolm nädalat. Selle ajaga on Roosi kasvanud kui hobune: teisipäevaks oli ta juurde võtnud pea kolm kilo, kutsika turi oli vastlapäeval 5 sentimeetrit kõrgem ja vasak esikäpp sentimeeter pikem kui 30. jaanuaril.

Arvude keeles jätkates kaalus Roosi 21. veebruaril 10,1 kilo, tema turja kõrgus oli 43 sentimeetrit ja vasak esikäpp seitse sentimeetrit. «Roosi pole enam armas nunnu kutsa, ta hakkab välja venima ja meenutab teismelist plikat, kes pole enam armas väike tüdruk ega veel ka ilus noor naine,» muheles Roosi kasvataja, sihtasutuse Juht- ja Abikoerte Kool treener Veronika Malm. Ta lisas, et kutsikad võtavadki kuni kuue kuuni jõudsalt juurde.

Hiljuti avastas treener, et Roosi on ülevalt eest ära kaotanud kaks hammast. Tont seda teab, millal see täpselt juhtus ja kuhu hambad kadusid, aga fakt on see, et meie tore käpaline naeratab nüüd hambutult nagu koolieelik. Kutsikatel hakkavadki esimesed hambad ära tulema kolmanda ja neljanda elukuu vahel.

Varem oli Roosi õues küllaltki alalhoidlik ja andis käppi maast üles kergitades saatjale märku, et tal on külm. Nüüd tunneb koera­hakatis end väljaspool elamist nagu kala vees. «Aias meeldib talle väga ringi joosta,» rääkis Veronika Malm.

Ja kui veel teised koerad kah koos temaga aias on, siis on Roosil lõbu nii laialt, et ta unustab mõnikord oma keha kergendamata. Siis võtab treener tal karmi käega turjast kinni ja kupatab uuesti õue.

Jalutamas käib Roosi nüüd kaelarihmaga ja käitub eeskujulikult, hoides saatja lähedale. «See näitab, et inimene on talle olulisem kui ümbritsev maailm,» selgitas treener. «Eks ta hoiab inimese ligi ka sellepärast, et nii on turvalisem – Roosile on ju kõik siin ilmas täiesti uus.»

«Siia!»-käsuga on kutsa samuti harjunud ja oskab seda käsku õues täita. Väga hästi on tal lõugades juba ka kõikvõimalike asjade treenerile toomine. Juhtkoer peabki oskama oma saatjale asju tuua ja kätte anda, sest kui pimedal kukub maha näiteks võtmekimp, on koera ülesanne see talle kätte anda.